Internetiaadressid saavad otsa

Seda siiski vaid juhul, kui me hoiame kümne küünega kinni asjast, mida nimetatakse IPv4. Selle järglaseks on IPv6, kuid erilist entusiasmi pole uue versiooni suhtes veel üles näidatud, vahendas LiveScience.

IP ehk internetiprotokolli ülesandeks on anda igale internetti kasutavale arvutile unikaalne aadress, mille alusel on võimalik teda identifitseerida. Internetiprotokolli neljas versioon (IPv4) on 32-bitine ehk 4-baidine, mis teeb võimalike kombinatsioonide arvuks 2 astmes 32 ehk 4 294 967 296.

Kui IPv4 1981. aastal loodi, tundus see üüratult suure arvuna, kuid tänapäeval hakkab ta interneti arengule vägisi jalgu jääma. Praeguseks on 81% võimalikest kombinatsioonidest juba kasutuses. Kui midagi ette ei võeta, on 2013. aastaks interneti laienemisel kriips peal, hoiatab Ameerika internetiaadresside register.

Lahenduseks on internetiprotokolli kuues 128-bitine versioon. Kaks astmes 128 on nii suur arv, et oma unikaalse IP-aadressi võiks anda mitte ainult igale inimesele, vaid ka kõigi inimeste kõigile keharakkudele. Kui tekib küsimus, mis sai IPv5-st, siis tema suri juba "projekteerimislaual".

Seega võib kõigil tulevikus internetiga ühenduvail seadmeil olla oma IP-aadress. Hetkel see nii ei ole, sest võrguaadressi ümbernimetamine ehk NAT (Network Address Translation) annab võimaluse ühendada läbi ühe serveri internetiga seadmeid, mis kasutavad väheseid ametlikke, kuid paljusid erinevaid ametlikult registreerimata IP-aadresse, mis pole avalikult nähtavad.

"Uus protokoll on soositud peamiselt kiirelt arenevates riikides, sest neil lihtsalt on vaja uusi aadresse, näiteks Hiinas. Kuid asjal on ka teine külg – kõike ja kõiki kontrollida üritavale politseiriigile on enam kui meelt mööda, et igal seadmel oleks unikaalne aadress," ütles analüütik Bill Trussell.

Kuid üldiselt ei ole suhtumine IPv6 suhtes nii soodne. Enamik organisatsioone ja riike ei näe mingit põhjust, miks peaks igal seadmel olema oma aadress. Probleemiks on ka see, et uuele versioonile üle minnes tuleks hetkel kasutusel olevad marsruuterid välja vahetada, mis tekitaks soovimatuid lisakulusid.

Ameerika Ühendriikides kasutab IPv6 vaid 5–7 protsenti serveritest. Motiveeriva ajendi olemasolul see muidugi suureneks. Ilmselt arvab nii ka USA valitsus, kes kaks aastat tagasi andis riigieelarvest finantseeritavatele asutustele korralduse 2008. aasta juuniks uuele versioonile üle minna. "Esialgu on tulemused küll väga tagasihoidlikud," märkis Trussell.

Huvitavaid spekulatsioone on kerkinud üles selles suhtes, mis siis ikkagi saab, kui IPv4 aadressid lõpuks otsa saavad. Kas tekib turg, kus need, kel on varasemast rohkem aadresse, hakkavad neid müüma neile, kel pole ja kes uuele versioonile ka üle minna ei soovi?

"Hiina ja teised uue versiooni rakendajad lähevad USAst teatud mõttes tehnoloogiliselt mööda," ütles Trussell. "Hetkel pole küll ühtegi rakendust, mis tingimata vajaks IPv6 kasutamist, kuid tulevikku on raske ennustada".

Loe ka teisi Novaatori uudiseid.