Woodstocki juures lendasid Molotovid ja suured kivid

Hommikul seisis üle tee Woodstocki ees kamp eesti noori, õllepudelid käes, välimuselt punkarid. Osa neist oli öiste sündmuste osalejad ja magamata. „Mina istusin baaris, kui esimene laine tuli,” rääkis Winnetouks nimetatud poiss. Edasi ta kirjeldab kaaslastega läbisegi, kuidas vene noored hakkasid läbi akende kive sisse viskama, siis süütepudeleid. Mingil ajal olid eestlased baarist välja läinud ja moodustanud inimahela, et tänavat kummaltki poolt kaitsta. Politseinikke sel hetkel abiks ei olnud.

„Me helistasime politseisse, kõne katkestati ja öeldi enne, me teame, me teame,” rääkis üks tüdruk, kes sattus korraga baarist välja tänavale venelaste sekka ja hoidis suu hirmust kinni, et mõni teda eesti keele rääkimise pärast ründama ei hakkaks.

Woodstocki baari juhataja Urmas Varm oli koristamas koos teiste baaritöötajatega ja võttis asja pealtnäha rahulikult. Baar nägi välja nagu pärast tõsist lahingut, sest purustatud oli klaver, mööbel, piljardilaud oli uppi lükatud. Tagaruumis oli näha ka täiesti segipekstud mööblit. Õllevaadid baari nurgas, mis olid liiga rasked, et minema veeretada, olid alles. „Tulin siia kõne peale,” rääkis üks baaritöötaja. „Taksoga ligi ei saanud, tulin jala. Maja ees olid inimesed, peksid aknaid sisse.” Kui tema sisse sai, oli olukord juba pisut rahulikum.

„Aia tagant võeti kivid, mis meile siia loobiti,” jätkas Varm. Nad olid kivid kogunud baarileti peale ja aknalaua peale, ja Varm lubas need suveniiridena maha müüa. Kive oli suur hunnik ja iga neist võinuks tabades tappa.

„Kogu kassa läks,” meenus veel Varmile. Paarkümmend tuhat krooni võis seda olla neljapäeva õhtul.

Woodstocki baari lähedal sai pussitamisest surma ka Dmitri, kelle viimaseid oigeid nägi Sfinksi baari turvamees. „Läksin maja taha tänavale ja nägin, noor vene poiss lebas vereloigus, keegi hoidis salvrätti noahaava peal ta seljal. Poiss oli külili maas ja oigas, et tal on raske hingata,” rääkis turvamees.