Lugejakiri: kultuuri probleem ei ole 5% käibemaksus

Probleem on pigem nn globaalsem, kui äriühingute või mittetulundusühingute üksikürituste maksustamisküsimused. Täpsemalt selles, kuidas Eesti Riik - eelkõige Riigikogu ehk nn pollitikaelu edasiviivad võtmeerakonnad - oskaksid konsensuslikult sõnastada ja õigusaktidega tagada kõikidele "kultuuritegijatele" kui tõsiseltvõetavale tööstusharule võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvad arengu- ja tegevustingimused. Alates sellest, et "üldkultuurilised" eestikeelsed teatmematerjalid, sh online entsüklopeediad ja online tõlkesõnastikud, peaksid igale eesti keelt oskavale inimesele olema tasuta "kolme hiireklõpsu kaugusel" ... kuni selleni, et üldhariduskoolide õpilastele peaksid olema väärtmuusika kontserdid ning kõik teatrietendused linnaliini bussipiletiga võrdse hinnaga kättesaadavad.

Kusjuures praeguste nn tavaõpilastest ehk "keskmiste kolmemeeste" haritusest sõltub kümne- kahekümneaastases perspektiivis see, kas ja kuivõrd on tulevikus haritud - st laia silmaringiga, üldistus- ja süvenemisvõimeline - Eesti Maksumaksja võimeline looma- tooma oma riigile mistahes tegevusvaldkonnas maksimaalset tulu. Ning sellega seoses: online tehnika- ja kultuurivaldkonna eestikeelsete teatmematerjalide kättesaadavusest on omakorda otseses sõltuvuses eesti keele jätkusuutlikus Eesti hariduskeskkonna käibekeelena. Hoiatavaks täpsustuseks: mäletate kunagist kõrgkoolide juhtide tõdemust, et "head" haridust saaks anda ainult siis, kui Eesti ülikoolides "õpetav" kõrgharidus viia järkjärgult üle inglise keelele.

Mäetatavasti alustas Keskerakond küll üldhariduskoolide õpilaste tasuta välisriikide muuseumidesse viimise programmi, aga sellele peab kindlasti eelnema korralik "kodutöö", kus õpilastele on eelnevalt kooliprogrammide vahendusel selgeks tehtud kunstiajaloo põhitõed - elik "miks see või too onu oma maailmakuulsad pildid siiski nii segaselt maalis," sest vastasel korral jäävad mõnepäevased suurte kunstimertopolide "pildimajade" - st muuseumide - külastused õpilaste harituse seisukohalt väheefektiivseteks: nii kuidagi "noh-eks-ta-olnd-kah" riigipoolse populistliku raharaiskamise tasandile. Koolipapad pistavad muidugi nüüd agaralt õiendama, et niigi on "lapsed" tähtsamate õppeainete tuupimisega ülekoormatud ning selles kontekstis mingi ninatark tahab veel sundtuubistada - ehk õpilastele "pähetaguda" - maailma kunstiajaloo olulisimaid fakte. Seega jõuame tagasi mõtte juurde, kes või mis on "teadmispõhiline" õpilane ning üldistatult elanikkonna elukestev haritus Eesti - näiva - eduloo mootorina. Aga see oleks juba pikem omaette arutlusteema ... või ehk ka argumenteeritud Eesti kestvuse eesmärgipüstitus nn uuele Riigikogule?