Raudtee ostuks hea aeg

Täna võib veendunult väita, et BRS ei ole endale kuuluvate Eesti Raudtee aktsiate müügiga kolmveerandi aasta jooksul hakkama saanud. Kuigi BRS on alates möödunud aasta detsembrist mitmel korral teatanud peatselt toimuvast müügist.

Täiesti arusaadav, et ükski firma ei taha osta miljardite kroonide eest piletit sellesse "sõtta", mida BRS on möödunud aastal alustanud.

Lisaks mitmetele vaidlustele (vt kõrval olevat tabelit) on valitsus otsustanud algatada erastamislepingu lõpetamise. Põhjuseks erastamislepingu oluline rikkumine, eeskätt investeerimiskohustuse täitmata jätmine.

Kuivõrd oleme suhetes BRSiga rangelt jälginud Eesti ja Euroopa seadusi ning rahvusvahelisi lepinguid, on Eesti seni kõigis vaidlustes BRSiga võitjaks jäänud. Sel põhjusel võime oma positsiooni ka eelseisvates protsessides pidada tugevaks.

Samas aga ei saa me arvestamata jätta asjaolu, et vaidlused rahvusvahelistes kohtutes võivad osutuda pikkadeks, mistõttu nende toimumise ajal jääb Eesti raudtee veel mitmeks aastaks ebamäärasesse olukorda. Kujuneb olukord, kus BRS hakkab senisest veel vähem raudtee infrastruktuuri investeerima, aga riik ei saa seda oma vähemusaktsiatega takistada.

Paraku pole valitsusliitu kuuluvatel poliitilistel jõududel edasise käitumise suhtes täielikku üksmeelt.

Keskerakond ja Rahvaliit toetavad Eesti Raudtee tagasiostu, aga on valmis kokku leppima ka erastamislepingu lõpetamise suhtes. Reformierakonnalt on tulnud vastandlikumaid signaale: nad on valitsuses nõustunud nii tagasiostu kui ka erastamislepingu lõpetamisega. Samal ajal on nad aga väitnud, et mõlemates küsimustes on peamine hinnaküsimus ning et Eesti Raudtee eest nõutakse liiga kõrget hinda.

Tegelikult on see kaudne vastuseis, sest hinna taha saab alati pugeda, eriti aga siis, kui õiglase hinna määramise täpsus ei saa põhimõtteliseltki olla väga suur. Erilist tähtsust omab asjaolu, et hinna küsimus tuleb lahendada mõlemal juhul - nii tagasiostmisel kui ka erastamislepingu lõpetamisel ja mõlemal juhul on hind vaieldav, mitte otseselt arvutatav, seega kompromisshind. Võrreldes müügihinnaga saab tagasiostu hind olema kõrge, sest raudtee aktsiad müüdi ainult ühe miljardi eest.

Raudtee erastamine oli Mart Laari valitsuse ränk viga. Nüüdseks oleme kogenud, et ebaõnnestunud müügi on muutnud riigile veel kahjulikumaks asjaolu, et erastajate poolt väljareklaamitud investeeringud infrastruktuuri on suures ulatuses asendunud investeeringutega veeremisse. See on toimunud Eesti Raudtee, mitte investori raha eest. Siiski antud juhul meil valikut ei ole: vigade parandamine on kahtlemata kallis, tehtud vigade parandamata jätmine aga veel kallim.

Tuleb arvestada ka sellise võimalusega, et BRS müüb ettevõtte ikkagi ükskord maha ja mitte enam Saksa, Vene või Soome raudteele, vaid mingile avantüristide grupile, kelle tegevus võib hakata otseselt Eesti riiki kahjustama ja kellega oleks veel rohkem tüli kui BRSiga.

Eesti Raudteed tagasi ostes saame hakata seda lõpuks moderniseerima, sealjuures enam arvestades ka reisiliikluse huve. Praegu on raudtee tagasisaamiseks sobiv aeg, sest meil on vaja otsustada, mida teha eelarvesse täiendavalt laekunud rahaga.

Arvestades intressimäärasid ja inflatsiooni taset Eestis, oleks selle raha osaline kasutamine raudtee tagasiostuks ilmselt kõige ratsionaalsem ja stabilisatsioonifondi paigutamine kõige kahjulikum valik. Mis tahes muud investeeringud, rääkimata väga suurte summade täiendavast suunamisest jooksvate kulude katteks, võivad suurendada niigi häirivalt kõrget inflatsiooni riigis.