Mees, masinate jumal

Mees, su käes on on/off-nupp. Lülita masin sisse, anna talle põlevast kivist välja pigistatud särts. Vala talle jõudu andvat vett. Mees, masin ootab sinu südant ja käsklust. Mees, ole jumal.

Arvate, et mingi "nöme nali"? Eip. Sugugi mitte. Inimesest on ammu saanud masinate looja, käskija, sundija, juhtija. Masinate maailma kodanike ring on üüratu. Alates väikesest visplist köögis, kuni monstrumtrandulettideni Heathrow' lennujaama tagahoovis. Masinad kõigeks, igaks elujuhtumiks. Masinate mäss inimese vastu on ainult aja küsimus. Oma jumala vastu peab ju ometi välja astuma?

Jumalaks hakkamine ei ole lihtne. Palju lihtsam on sogada midagi partnerlusest, koostööst, öelda, et ma olen roheline, masinaid ei taha ja istutada kõik vabad kohad täis kuuske/mändi. Aga tõsi on see, et ainult jumal, ainult masinate jumal, suudab tänapäeval luua midagi sellist, mis jääks kestma kauem kui piitsaplaksu kaja. Nii kurb kui see ka paljudele ei tundu, jube vähe on asju, mida inimene suudab ilma masinateta. Jumalaks hakkamine, see on ainus võimalus.

Seda enam, et tõestused vedelevad me ümber. Piltlikult öeldes, enamasti leiab tõestusi muidugi mingitest kauplustest. Sest jumala loodu läheb tänapäeval kohe müügiks ja hästi kaubaks. Tahate näiteid? Aga palun!

Vaiko Eplik. Tema pillide, muusikamasinate kogust olete kuulnud? Kui ei, siis kinnitan: kogu ajaks higiseks ilmselt iga muusikamuuseumi vanemteaduri.

Aga see kogu ei ole vanakraami laat, see on elav organism, millel on olemas oma jumal, jumal Eplik.

Ma ei tea täpselt, millal Vaiko Eplikul sai "poogen" oma bändidest. Ilmselt ei olnudki see üks ja selge hetk. Ilmselt oligi see aja küsimus, kui ta kõikidest kohustuslikest bändsuhetest lahti ütleb ja alles jätab ainult need, mis jumalaks olemiseks vaja.

Selle lahtiütlemise viljad on igatahes olemas. Ja need ei ole mingid hapud viinamarjad, ei ole, oo ei! Eplik on saanud lahti hirmudest, vähemalt osast neist, mis meid kängitsevad ja võtnud teha plaati üksi. Teinud sellejuures kõike, ka seda, mida "paberite järgi" justkui teha ei oskakski.

Vaiko Eplik ja Eliit: "1". Helisid, hääli, kummitusi, kirjandust (Dostojevski näiteks, loos "Masterplan"), helgust ja valgust täis. Elektroonika, kaheksakümnendad, lennujaamad, vibratsioon, ei mingit kotiteed, toidukauplusi, kus söömiseks kõlblik mahub ära kümnendikule kaupluse pinnast, panku pole ja kindlustusi ka mitte ja parkimistrahve.

See on vabastav kraam. Kuigi plaadilt leiab ülestunnistuse, et Eplik kardab vett, on kogu see plaat omamoodi sügavasse vette minek. Eplik saab sellega väga hästi maha, jääb pinnale ja kroolib nagu jaksab. Nii juhtub, kui sa teed katse olla natukene rohkem sina ise, kui sa tegelikult julged.

Oh jah. Lõpetuseks, loos "Pidu saab otsa" lubab Eplik vanameistri häälega, täpselt sellise intonatsiooniga, nagu lõpetaks Urmas Ott oma suure soolokontserti Tallinnas lauluväljakul: "Aitäh, daamid ja härrad! Te kuulasite esimest albumit sarjast "Vaiko Eplik ja Eliit!" Kohtumiseni tulevikus. Ma tänan teid!"

Jumal on rääkinud.