Kukkusid hunt, karu ja põder püünisesse. Aeg läheb ja nälg hakkab näpistama. Arutavad, et keegi tuleks ära süüa - muidu surevad kõik nälga, aga siis on lootust, et mõnigi jääb ehk ellu. Hunt ja karu leiavad, et kuna põder on taimetoitlane ja neid süüa ei saa, tuleb just põder nahka pista.
"Mnjaa, teie argumendid on kaalukad, neile vastu vaielda ei saa. Olen nõus," ütleb põder. "Mul on aga üks palve enne surma - kui ma veel vasikas olin, kirjutas isa mulle midagi tagumiku peale. Ma tahaks hirmsasti teada, mida."
Hunt ja karu lähevad põdra tagumikku uurima, too aga virutab tagajalgadega mõlemale paraja obaduse. Hunt on kohe surnud, aga karu veel vaagub hinge ja pomiseb käpaga otsaette lüües: "Mida kuradit ma sinna küll ronisin, ise ei oska lugedagi!"
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seda lugu räägin ma vahel toosti asemel ja moraal on, et enne teistele turgudele minekut tuleb ikka kõigepealt lugema õppida!
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.