Tuumajaama variant tahab analüüsimist

Eelmisel nädalal Balti peaministrite poolt allkirjastatud ühiskommünikee tekitas nii mõneski inimeses küsimuse, kuidas haakub tuumajaama planeerimises osalemine Eesti kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava ning elektrimajanduse arengukavaga. Esitati väiteid, et tuleks kohe hakata neid dokumente üle vaatama ja ümber tegema.

Need dokumendid kavandavad Eesti energeetika tulevikku kuni aastani 2015. Juba nende valmimisel juhtisid paljud asjatundjad tähelepanu sellele, et tegelikult on Eesti ja ka teiste Baltimaade energeetika jaoks oluline aasta 2016, mil Narva Elektrijaamade vanad plokid tuleb sulgeda või renoveerida.

Millest toodetakse Eestis vajaminevat elektrit pärast seda? Eesti kontekstis võiks alternatiividena nimetada võimalust toota elektrit koostootmisjaamades, taastuvatest energiaallikatest, renoveeritud põlevkivijaamades, gaasielektrijaamades, vesiniku baasil kütuseelementides või tuumajaamas.

Mõlema arengukava üheks aluseks on eeldus, et Eestil peavad kuni 2015. aastani olema elektrijaamad, mis igal ajahetkel, ka kõige külmemate ilmade korral, suudaksid täita Eesti elektrivajaduse. Kui aga naaberriigis oleks olemas piisavalt suur ja kindel elektrijaam, mis suudaks katta ka osa Eesti vajadusest, kas siis peaks sellist nõuet säilitama?

Leedu peab aastaks 2015 leidma lahenduse elektridefitsiidile, mis tekib Ignalina tuumajaama sulgemise ning elektrinõudluse pideva kasvu tagajärjel. Enne 2016. aastat ei ole uue tuumajaama valmimine reaalne.

Läti sõltub kogu selle aja vältel imporditavast elektrist, Leedu ja Eesti ekspordipotentsiaali kadumine jätaks Läti sõltuma vaid Vene elektrist. Seega peavad kõik Baltimaad leidma elektrivarustuse osas lahenduse. Eesti elektrimajanduse arengukava tõdeb, et tuumajaamaga seonduvat selles ei käsitleta, kuna lahtised on arengud Ignalina tuumaelektrijaama lõpliku sulgemise ja uute tuumaelektrijaamade võimaliku ehitamise osas.

Vastavalt elektrituruseadusele peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 2008. aasta keskel esitama valitsusele kinnitamiseks järjekordse elektrimajanduse arengukava, mis kehtiks kuni 2018. aastani.

On selge, et koostootmisjaamad ja taastuvelektritootjad ei suuda ka kõige parema tahtmise juures tagada selleks ajaks kogu Eesti elektrinõudlust. Puudujääva elektri tootmiseks on tänaste teadmiste põhjal alternatiivideks Narva Elektrijaamade osaline renoveerimine, Leedusse tuumajaama ehitamine, elektri import Venemaalt, kivisöejaama ehitamine Lätisse, samuti nende variantide kombinatsioonid. Kuivõrd reaalsed need alternatiivid aga on? Millised riskid nad endaga kaasa toovad? Milliseks kujuneks elektri hind, varustuskindlus ja keskkonnamõjud? Vastuste saamiseks tuleb neid alternatiivid analüüsida. Balti peaministrite kommünikee loob aluse Leedu tuumajaama rajamise stsenaariumi analüüsimiseks elektrifirmade poolt ning positiivse tulemuse korral ka jaama ehitamiseks.

Saadud uuringutulemuste alusel saab ka Riigikogus arutada ja otsustada, kas Leedusse tuumajaama rajamise võimalus on Eesti elektrivarustuse tagamisel tõsine alternatiiv või mitte. 2008. aastal valmivas uues elektrimajanduse arengukavas peab see küsimus olema selgelt vastatud.