Maksureform ? kas imerohi inimese säästude kasvatamisel?

Kirjutama ajendas mind 15. detsembril Äripäevas ilmunud artikkel investeeringute tulumaksust. Enamik küsitletuist peab oluliseks maksude alandamist ja ühtlustamist säästmise suurendamise eesmärgil. Eesti maksumaksjana pooldan kindlasti väiksemaid makse. Anomaaliate likvideerimine väärtpaberitulude maksustamisel on kindlasti üks eeldusi jätkusuutliku kapitalituru tekkimisel ning säilimisel.

On aga üldteada, et Eesti maksusüsteem on Euroopas üks liberaalsemaid (loe: madalaima maksumääraga) ning sellegipoolest on meie säästud ühed väikseimatest. See viib mõttele, kas maksude alandamine on ikka peamine abinõu eesmärgi ? suuremate erasäästude ? saavutamisel.

Maksureform loob kindlasti positiivse fooni ning toob inimesteni sõnumi Toompealt ? me tahame, et te ei kulutaks, vaid investeeriks. Samas saab igasugune investeerimine alguse ikka vajadusest. Pikaajalise investeerimise vajadus on tuleviku kulutuste katmine. Küsida tuleks: kas meie inimestel on vaja finantseerida tuleviku kulutusi ning kas neil on selleks raha?

On ilmne, et igal inimesel on tulevikus kulutusi ning vähestel on selleks varutud raha. Minu arvates ei ole säästmist ja investeerimist pärssivaks teguriks mitte ebasoodne maksukeskkond, vaid pigem inimeste teadmatus (või halvemal juhul ignorantsus), ning suurele osale meist ka vähesed võimalused tuleviku kindlustamiseks. Seega oleks maksude reformimise kõrval kahtlemata oluline inimestele probleemide selgitamine. Pensionireformi teine sammas on siinkohal hea näide. Paljud inimesed hoomasid varemgi, et ilmselt riigipensioniga ära ei ela, kuid siiski ei võetud midagi ette. Riigi ning turuosaliste poolt oskuslikult juhitud kampaania ja selgitustöö on tänaseks leidnud peaaegu pool miljonit järgijat ja 77% tööga hõivatud inimestest on II samba fondi endale soetanud.

Tõenäoliselt on murdunud ka aastatepikkune umbusk erinevatesse investeerimisvõimalustesse. Kinnisvara kõrvale jättes on ka väärtpaberitesse investeerimine saanud järjest populaarsemaks. Eraisikute finantsvarast on väärtpaberite ja fondiosakute osakaal tõusnud viie aastaga kolm korda: 1999. a 11%-lt 2004. a 31%-le. Hiljuti avaldatud TNS Emori küsitlusest selgub, et 83% peredest peab säästmist põhimõtteliselt oluliseks ja 55% peredest omab mingeid sääste.

Ilmselt oleks aeg ühiskonnas viia diskussioon investeerimisest uuele tasemele ? kas meie tehtud investeeringud on piisavad tuleviku kulutuste katmiseks? Teiste sõnadega, kas soetatud pensionisammas annab ikka piisava hulga lisapensioni? Investeerida niisama, oma lõbuks, ei ole mõtet, investeerimisel peab olema eesmärk. Olgu selleks lastele hariduse andmine või iseenda pensionipõlv ? igal juhul on võimalik umbkaudu hinnata kulutuste suurust ning leida oma tegelik investeerimisvajadus.

Sellises diskussioonis tuleks ümber mõelda ka riski tähendus. Kas teie jaoks on risk, kui teie aktsiate väärtus langeb paar-kolm või isegi mõnikümmend protsenti? Kuni te ei tegutse laenurahaga ning omate pikka investeerimishorisonti, siis see ei ole risk. Risk on, kui teie eesmärk jääb saavutamata: olete 65aastane, enam tööd ei suuda teha ning pensioniraha ei ole piisavalt varutud. Risk on see, kui varutud lapse kooliraha ei kata õppekulusid.

Investeeringutele kehtestatud maksude ühtlustamine ja keskkonna selgitamine on hea abivahend inimeste säästuharjumuste muutmiseks. Pikaajalise stabiilsuse seisukohast on aga parim abivahend inimeste teadlikkuse tõstmine, mis aitab kogu ühiskonda muuta stabiilsemaks ning jätkusuutlikumaks.