Olevik, habras nagu portselan

Aja tajumine on üks paras kunsttükk. Ees olevast ajast saab vahel isegi lihtsamalt aru, kui sellest, mis läinud.

Vaatad kalendrit ja selge, 31. detsember on laupäev. Seega, esimene jaanuar on pühapäev. Kõik on lihtne. Infot ei ole palju ja selle süstematiseerimisega saavad kõik hakkama. Olevik, napp ja justkui olematu on habras ja õrn ja asendub igal hetkel minevikuga. Kõik muutub palju keerulisemaks siis, kui vaadata sellele ajale, mis on juba läinud. 14. jaanuar 1984 oli näiteks laupäev. Aga mitte ainult, selle päevaga seostuvad minu jaoks veel fotoaparaat Smena 8M, hantlid, arvuti jne. Ehk see oli sünnipäev, mille iga tund on mingil põhjusel meeles. See on aja tajumise isiklik mätas ja ei puuduta ilmselt kedagi teist.

Aga läheme veel kaugemale ja saame vabaks isiklikust seosest ajaga. 18. sajand. Jah, Põhjasõda ja hilisem Eesti alade ?keevitamine? Venemaa külge. Ja sajandi vahetusel ning alguses katkud ja näljahäda. 1709. aastal peksavad Vene väed Poltaavas Karl XII armeed nii, et too enam selles sõjas päriselt ei toibugi ja asi lõpeb tosina aasta pärast Venemaale tulusa rahulepinguga. Mitte just eriti habras ja õrn aeg, võiks ju arvata.

Aga ei. 1709. aastal leiutavad keemik Johann Friedrich Böttger ja matemaatik ning füüsik E. W. von Tschirnhaus lõpuks portselani, mis on tugevam kui hiina oma ning annab võimaluse oluliselt peenemaks modelleerimiseks. Euroopa portselani traditsioon saab vundamendi! Paarkümmend aastat veel ja juba on olemas manufaktuurid erinevates linnades üle Euroopa, meistrid koguvad kuulsust ja portselanist nipsasjakesed hinda.

Kaks nüansi. Kaks detaili. Vaatan neid naiivsevõitu kujusid ja püüan kuidagi aru saada. Mis pagan küll toimus Euroopas siis, kui oli 18. sajandi algus. Milline oli siis see olevik, milles elasid näitkeks kodanikud Böttger ja Karl XII ning Peeter I ja Tschirnhaus.