Asjatud piimakartelli kahtlused

Äripäev on novembris avaldanud järjest kaks kirjutist, milles süüdistatakse kodumaiseid piimatööstusi kartellileppe sõlmimises. Tunnustades Äripäeva soovi lahata majanduselu probleeme, ei saa siiski nõus olla antud teema käsitluse ja seisukohtadega kartellikokkuleppe eksisteerimise osas.

Piimandusturul osalejad on tihedates sidemetes. Tööstuste vahel käib aktiivne kauplemine ? üksteisele müüakse üle- või puuduolevaid toorme ja pooltoodete koguseid. Selline kauplemine aktiviseerub eriti suveperioodil, mil suuremal osal tööstustest on suured lõssi (kooritud piima) ülejäägid.

Ei ole harvad juhused, kui ka muudel aastaaegadel otsitakse võimalusi piimarasvade ja lõssi bilansi tasakaalu viimiseks üleliigset konkurendile müües või puuduolevat ostes.

Selge on, et sellise kauplemise juures kujuneb kõigil turuosalistel välja üsna täpne arusaam oma konkurentide toormevajadusest ja neile vastuvõetavast hinnatasemest.

Täiendavat infot jagavad tööstustele ka piimatootjad ise. Reeglina otsitakse uute lepingute sõlmimisel alati võimalikult head hinda ning enamik suurematest piimatootjatest võtab pakkumised kõigilt tõsisematelt tööstustelt. See annab täiendava teadmise turul pakutavatest hindadest ja näitab ära ka konkurentide toorpiima hankimise lepinguperioodid, s.o need kuud, millal on iga-aastaselt oodata võimalikke kõikumisi turuhindades.

Oluline on rõhutada, et toorpiima turg käitub nagu peaaegu iga teinegi turg ? kui pakkumine on suurem kui nõudlus, siis hind langeb ja vastupidi.

Eelmisel aastal oli nõudlus suurem kui pakkumine, see võimaldas hindadel niigi üsna kõrgelt tasemelt veelgi kerkida. Käesoleval aastal on pilt teine ? turult on peaaegu lahkunud üks suurematest tööstustest, maailmaturu hinnad mitmetele olulistele toodetele on langenud, samas on igapäevane toorpiima toodang kasvanud ligi 100 tonni võrra (võrdluseks ? Rakvere Piim varub päevas ca 130 tonni toorpiima). Hoolimata tihedast omavahelisest kauplemisest valitseb tööstuste vahel teatud usaldamatuse õhkkond. Usaldamatus on ka põhjus, miks hoolimata suurest toorme ülejäägist ja selgest vajadusest piimahinda langetada, ei julgenud ükski tööstus suveperioodil seda teha.

Siis olukord muutus, sest üks oluline turuosaline, Tallinna Piimatööstus, astus esimese sammu. Uued hinnatingimused Tallinna Piimatööstuse ja Rakvere Piimatootjate Ühistu vahel olid teistele tööstustele signaaliks, et nüüd on võimalus ja vajadus toorpiima hinda korrigeerida. Võimalus, sest senise agressiivse toorpiima kokkuostja käik kustutas ohu omapoolsel hinnakorrigeerimisel kaotada piimalepingud. Vajadus seetõttu, et hinna langetamata jätmine oleks jätnud tööstused perspektiivis ebasoodsasse konkurentsisituatsiooni.

Mingit üheaegset hinnalangetust aga ei toimunud sellegipoolest. Erinevad tööstused on hinda langetanud erinevatel aegadel ning erinevalt ? mõni korrigeeris hinda korraga, mõni aga on teinud seda mitme kuu jooksul ja vähehaaval. Tõsi on see, et tööstuste juhid on omavahel piimahindade küsimust arutanud. Kuid kindlasti ei ole tehtud mingeid tulevikku suunatud kokkuleppeid.

On arutatud ka tuleviku hinnatrende, aga usun, et seda on tehtud konkurentsiseadust rikkumata. Arutelu all on olnud meist sõltumatud ja peamiselt Brüsselist tulevad muudatused eksporditoetustes ja interventsioonihindades.

Toorpiimaturgu puudutavat seisukohtade vahetust on tekitanud meedia ise, kes korduvalt on tööstuste juhtide käest küsinud arvamusi piimahinna kujunemise kohta ja vastavaid arvamusi ka avaldanud. Siinkohal küsimus juristidele ? kas konkurentsiseadus keelab meedial selliste arvamuste küsimise ja avaldamise ning ettevõtete esindajatel nendele küsimustele vastamise?