Toll on võtnud sihikule importijad

Importijat ei saa asetada pidevasse riskiolukorda, kus riigil on alati võimalik pöörata maksunõue tema vastu isegi siis, kui ta on täitnud kõik omapoolsed tollieeskirjades sätestatud kohustused.

Üha sagedamini tuleb praktikas kokku puutuda juhtumitega, kus maksu- ja tolliamet on teinud maksuotsuse mõnele Eesti importijale, kes on vedanud Eestisse sisse kaupa, mille päritolu suhtes on välisriigi tollil kahtlused tekkinud. Kauba sissevedamise ajal deklareeritud kauba päritolu on väga tähtis, sest see annab importöörile vabakaubanduslepinguga maksusoodustuse.

Vabakaubanduslepingu soodusmeetmete puhul määratakse kauba päritolu pädevuste jaotusel importiva ja eksportiva riigi tolliasutuste vahel. Eksportiv riik on reeglina üksinda pädev andma välja päritolu­sertifikaate ja seega ka kontrollima, kas need on antud välja nõuetekohaselt.

Päritolu määravad reeglina kindlaks eksportiva riigi asutused ja selle toimimist kontrollivad koostöös mõlema poole tolli­asutused. Seda süsteemi õigustab see, et eksportiva riigi asutused suudavad kõige paremini teha kindlaks faktid, millest päritolu oleneb.

Samuti viib see süsteem kaupade päritolu määramise suhtes kindlatele ja ühtsetele tulemustele. Seepärast peab importiva riigi toll eksportiva riigi asutuste õiguspäraselt läbiviidud hindamist tunnustama ning tegema nende andmete põhjal importijale maksuotsusega tollimaksu järel­arvestuskande.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et uus asjaolu, mis on aluseks täiendava maksukohustuse määramisele, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumine ei ole käsitletav uue asjaoluna. Kui deklarant tegi kõik tema käsutuses olevad andmed tollimaksu koheseks ja õigeks määramiseks tollile kättesaadavaks ning toll määras maksusumma, kuid muudab hiljem oma seisukohta, siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks maksusummat korrigeerida.

On sümptomaatiline, et Eesti toll ei informeerinud vaidlusi tekitava kauba sissevedamise eel, ajal ega järel võimalikest kahtlustest kauba päritolustaatuse kohta. Tolli tegevus tekitas ettevõtjale õiguspärase ootuse, et pädevate asutuste antud hinnangud ja sooritatud toimingud jäävad kehtima ning neid ei hinnata kolme aasta möödudes ümber.

Võimalik kahtlustus ja seejärel täiendava maksukohustuse määramise aluseks olev maksuotsus tehakse importöörile teatavaks alles aastaid pärast sooritatud kaubandus­tehinguid. Ettevõtjal aga on õigus loota ja tegutseda ootuses, et kui ta täidab kõik omapoolsed kehtivast õigusest tulenevad kohustused, ei teki talle täiendavat tollimaksukohustust ja intressinõuet. Importija ei saa tolli tegevust kontrollida. Seega on tal õigus heas usus eeldada, et talle esitatud nõuetekohaselt vormistatud tollidokument ja kaup on tolli poolt kontrollitud ja aktsepteeritud ning sellest maksuriski ei tulene.

Kuigi maksude tasumise kohustus pole karistus, peab isikule kohustusi loova maksuõigussuhte tuvastamine põhjendatud olema. Isikule ajas tagasiulatuva maksukohustuse panemine teise isiku toimepandud õigusvastase käitumise eest või tolli (maksuhalduri) vigade tõttu ei vasta õigusriigi põhimõtetele.