Ärijuht peab järgima eelkõige äriühingu huve

Rohkesti räägitakse maksukorralduse seaduses sätestatud maksuameti võimalusest teha nn vastutusotsus selleks, et nõuda sisse äriühingu maksuvõlg otse tema juhatuse liikmelt, viimase isikliku vara arvel. Võrreldes teiste ärijuhi isikliku vastutuse vormidega on vaadeldava maksuõigusliku vastutuse puhul tegemist omalaadse haldusõigusliku instituudiga, mis annab maksuametile võrreldes äriühingu teiste võlausaldajatega teatavaid privileege.

Ärijuht ei vastuta iseenesest äriühingu kohustuste täitmise eest. Tal on üksnes kohustus korraldada õiguspäraselt äriühingu kohustuste täitmist. Ärijuhile võib vaid ette heita seda, et ta on seejuures rikkunud nn hoolsus- ja lojaalsuskohustusi äriühingu ees. Ta ei vastuta, kui ta on täitnud oma kohustusi, kuid äriühingul on muudest asjaoludest tulenevalt maksuvõlg.

Sellised asjaolud võivad olla nt äririskide realiseerumise tõttu äriühingule tekkinud kahju ja seeläbi tema maksejõuetus, sh suutmatus tasuda maksuvõlga. Olenevalt situatsioonist võib ärijuht seejuures jätta maksuvõla tasumata ja täita selle asemel mõne äriühingu jätkusuutlikkuseks vajalikuma kohustuse. Vastutust välistavaks õigustuseks on siin see, et ärijuht peab järgima eelkõige äriühingu huve.

Veel enam, vastutusotsuse tegemise eeldus on ärijuhi süü raskem vorm, mis on subjektiivne kriteerium: arvesse võetakse juhi vanust, haridust, teadmisi, võimeid. Üldise tsiviilõigusliku vastutuse puhul hinnatakse ärijuhi kohustuste täitmist objektiivselt ja ärijuhi isikuomadusi, mis võivad hindamiskriteeriume pehmendada, arvesse ei võeta.

Ärijuhi n-ö maksuõiguslik vastutus võib olla seega välistatud ka siis, kui ta juhindub heas usus äriühingu maksukohustuste täitmise korraldamisel selgelt seaduses sätestatust, kuid maksuamet tõlgendab hiljem maksuobjekti õiguslikke aluseid teisiti ja määrab tasumisele kuuluva maksusumma, mida äriühing ei ole võimeline maksma.

Samas, kui ärijuhil on probleeme maksuseadustest arusaamisega, on juhtimisel vajaliku hoolsuse ülesnäitamiseks mõistlik neid lahendada koostöös spetsialistidega. Samuti võib kaaluda selgitustaotluse tegemist maksuametile, kellelt saadud vastuses sisalduvale võib tugineda hilisemates võimalikes vastutuse kohaldamise vaidlustes. Ka makseraskuste ajal tuleb deklaratsioone esitada, vajadusel maksuvõlg ajatada.

Ärijuhil on üldjuhul kohustused üksnes äriühingu suhtes ja nõudeid, sh kahju hüvitamise nõude, saab tema vastu esitada üksnes äriühing. Kolmandate isikute, sh maksuameti ees on kohustused äriühingul.

Maksuhaldur on põhimõtteliselt samasugune äriühingu võlausaldaja nagu kõik teised. Ka pankrotimenetluses ei ole maksuametil võrreldes teistega enam eesõigusi. Äriühingu võlausaldajatel, sh maksuametil, ei ole üldjuhul ärijuhi vastu nõudeõigust. Äriühingu maksejõuetuse puhul võivad võlausaldajad siiski esitada otsenõude ärijuhi vastu, kuid siis ei saa nad kahju hüvitust nõuda endale, vaid üksnes äriühingu kasuks.

Ärijuht võib siiski erandjuhtudel vastutada ka tsiviilõiguslikes suhetes otse äriühingu võlausaldaja ees, kui ta paneb toime delikti, nt tekitab oma pädevust kuritarvitava heade kommete vastase käitumisega võlausaldajale kahju või rikub mõnda seaduses sätestatud võlausaldajat kaitsvat õigusnormi (nt ei esita õigeaegselt pankrotiavaldust, valetab investorile). Siin on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses ärijuhilt otse endale.

Maksuametil on võrreldes teiste võlausaldajatega avaramad võimalused saada äriühingu maksejõuetuse puhul hüvitust oma maksunõudele ärijuhi isikliku vara arvel. Võib-olla on see õigustatud vajadusega tagada riigieelarve täitumus, mis on olulisem eraõiguslike isikute omandi kaitsest.