Purk on lahe

Üritades enda ning kolleegide mälust mõnd reklaamileidu välja õngitseda, jäi lähiajast konksu otsa ainult üks kala. Õigemini siga ? A. Le Coqi purgilimonaadi telereklaamist ?Purk on lahe?.

Esiteks kohtab pilkupüüdvat animatsiooni reklaamipauside ajal üsna harva. Teiseks, limpsiklippide tähelepanumagnetiks on kindlasti muusika.

Hoolimata väikestest seasilmadest on Tartu limonaadi reklaamide muusikaline silmaring lai, märgates lisaks viimasel ajal lausa kohustuslikule räppimisele (?Hull õun?) ka meist kaugemaid stiile (?Oo banaanaa maasikaagaa?, mida üks paari-kolmeaastane põnn mu kodupoes banaanileti ääres vähemalt viis minutit kõrvulukustavalt interpreteeris).

Ja nüüd siis on copywriter Uukkivi (ma millegipärast eeldan, et tema) Limpal sõrast kinni võtnud ja ta Eesti pungi juurte vahele tuhnima viinud. Ja hästi tuli välja. Muusikal on suur jõud ja teinekord tundub raiskamisena, kui reklaamides jääb talle vaid ilmetu tapeedi roll, kuna ?midagi võiks ju taustal ka olla?.

Aga limonaadi puhul on ta kampaania orgaaniline osa, mis jääb meelde ? mitte üksi, vaid toote külge kleebitult, mis ongi asja mõte.