Kes viimasena naerab, naerab paremini

Huumori mõju sõltub mitte niivõrd rääkijast, kui kuulajast. Seega on hea nalja eeldus auditooriumi tundmine. Esinemisel on see teadmine edu aluseks.

Ma ei oska midagi arvata populaarsetest soovitustest alustada esinemist naljaga. Sellisel juhul peab esineja väga hästi tundma teda kuulama tulnud inimesi.

Tavaliselt tekib auditooriumi täpsem taju aga alles esinemise käigus. Suured oraatorid on tihti ebalevad alustajad, kuid samas triumfeerivad lõpetajad.

Juhtide puhul toimib sageli ka ülemusele meeldimise sündroom. Alluvad naeravad püüdlikult iga juhi nalja peale. Juht muidugi järeldab, et ta on hea naljamees, ning vajutab aga gaasi juurde. Sellekohaseid häid näiteid leiab inglise huumorisarjadest. Tulemuseks on juhi autoriteedi langus. See, mille üle tegelikult naerdakse, on juht ise ? tema rumalus ja eneseimetlus.

Esinemise ajal on kõnepidaja juhi rollis. Seega peaks tal olema hea auditooriumitaju, et sobivat nalja kasutada. Kõige kindlam viis on teha nalju, mis võivad käia ka esineja enda kohta. Näited jäävad paremini meelde, kui neid esitada läbi vastanduse. Seegi on üks levinud viis huumorit esinemisse tuua.

Lõpuks saab huumorimeelt, seega ka kuulajate taju arendada. Parim vahend esinemise ja ka igapäevase suhtlemise harjutamiseks on adekvaatne tagasiside.

Ausat tagasisidet saab kõige paremini sõprade ringis. Kui ikka nali läks rappa, siis nad tavaliselt ei naera. Paljud suisa ütlevad välja, et nüüd panid ikka puusse. Sõprade hinnang on tavaliselt heatahtlik ja seetõttu toetav, mitte hirmutav. Järgmine kord tasub siis teisiti proovida. Kogu protsess sarnaneb väikelapse kõndima õppimisele.

Kuid ka siis, kui taju ja oskus on piisavad, pole mingit garantiid, et nali alati täppi läheb. Seega ? kui tahad nalja visata, siis tee seda. Samas kuula auditooriumi reageeringut ning ole valmis valusaks õppetunniks.

Kui oled julge ja sihikindel, siis keskmise taseme saavutad lõpuks ikka.

Meistriks saamiseks on lisaks vaja ka head geenikombinatsiooni ehk lihtsalt annet.