Laenuralli piiramist ei tule alustada noorperedest

Erinevalt paljudest teistest on eestlased alati oma kodu ja privaatsust väga kõrgelt hinnanud. Vähemalt sama tugev on soov kindlustada oma kodu omanikustaatuse kaudu, millele annab kinnitust vaid 3?4% suurune üürikorterite osakaal Eesti elamufondis. Neistki vähestest üürnikest moodustavad suurema osa sundüürnikud ning vajalikku algkapitali koguvad noored pered.

Noortel on täna kodu soetamisel peamiselt kaks võimalust omafinantseeringuks vajalikku raha hankida. Enamasti panditakse pangale peale soetatava eluasemele ka vanemate korter või maja, mis võimaldab uue kodu soetada ilma algkapitalita. Paljud vanemate eluasemed on panditud või asuvad panga seisukohalt vaadates vähelikviidsetes piirkondades. Seega jääb paljudele ainsaks võimaluseks KredExi abil omafinantseeringu vähendamine 10 protsendini ostuhinnast.

Poleemika KredExi toetuse jätkamise vajalikkusest pole täna majanduslik, vaid poliitiline. Konservatiivsetest laenude tagamise kriteeriumidest tulenevalt puudub KredExil vajadus lisaraha järele, kuna siiani on väljastatud 12 000 laenust vaid kahe puhul tulnud tagatised reaalselt ka välja maksta. Laenukäenduste jätkamine seisab vaid otsuse taga väljastatavat laenulimiiti suurendada. Senisele edukale tegevusele vaatamata näib polii-tiline tahe kõhklevat. Toodud põhjustest (nt kergekäeline laenamine, lisariskid riigile, kinnisvarahindade kunstlik tõstmine) pole ükski tõsiseltvõetav, kuna faktid räägivad risti vastupidist juttu.

Kinnisvaraturu poolt vaadates moodustavad KredExi lisatagatisega ostud marginaalse 5?10protsendilise osakaalu. Kindlasti on ka see üks kinnisvarahindade tõusu põhjus, kuid tunduvalt suurema kaaluga on ülejäänud 90% ostjaskonna käitumine, pankade laenutingimused ja elanike sissetulekud. Seega pole KredExi tegevuse ja viimaste aastate tormilise kinnisvarahindade kasvu seostamine korrektne. Tõenäoliselt poleks riikliku intressitoe kadumise või jätkamise mõju turul isegi märgatav.

Mis juhtuks, kui KredEx tõesti lõpetaks noorte laenajate käendamise? Tõenäoliselt ei midagi drastilist. Küll peaks poliitikutele muret tegema sellega kaasnevad trendimuutused. Oma eluaseme soetusvõimaluse kadumisel lükatakse tõenäoliselt edasi ka perekondade loomine ja juurdekasv. Suurem nõudlus odavamate elamispindade järele lükkab magalate paneelkorterite hinnad uutega võrreldes veelgi ebaproportsionaalsemasse kõrgusesse.

Kindlasti ei jääks paljud noored KredExi toe kadumisel nõutult ringi vaatama. Tõenäoliselt leitakse minimaalse omafinantseeringu korral lahendus laenukontoritest. Kuigi laenamise tingimused ja intressitase pole neis pankadega ligilähedanegi, võimaldab see noorel perel jõuda soovitud unelma, eluasemeni. Küsimus, kas riigil pole mõttekas liigkasuvõtjate asemel doteerida noori perekondi, jäägu siinkohal poliitikute otsustada.

Ka KredExi laenutoe jätkumisel ei toimuks kiireid suunamuutusi. Seniste kriteeriumide säilides pole positiivse vastuse saanud laenutaotlejad riigi kulul elavad, vaid võetud kohustusi kanda suutvad noored edukad inimesed. Kinnisvarahindu ja noorte sissetulekuid võrreldes kulub ka kõrgemapalgalistel aastaid, et 10% soetatava eluaseme hinnast säästa. Selle investeerimist ei võeta kergekäeliselt.

Laenuralli ohjamine on Eesti Panga pädevuses, kes on kriitilistes olukordades ka sekkunud. Tänast arengut võib jätkuvalt kiireks, kuid mitte ohtlikuks pidada. Poliitikutel tasuks tõsiselt kaaluda, kas laenuralli piiramist tuleb ikka alustada noorte perede laenuvõimaluste kärpimisest. Kuigi KredExi lõppenud laenulimiit on mugav võimalus näiliseks võitluseks liiglaenamise vastu, tundub see senise suure töö poolelijätmisena. Ehk oleks hoopis aeg küps taaselustada Lennart Meri noortekülade algatus?