Vajame rahalist intelligentsust

Me ei vaja mitte suuremaid sotsiaaltoetusi, vaid rahalist intelligentsust, mis tähendab oskust raha mõistlikult kulutada.

Eestis käib pikemat ega arutelu maksude suuruse üle. Langetamise peamiseks vastuväiteks on riigi suurenevad kulud, muu hulgas sotsiaaltoetuste näol. Vajadus toetuste järgi on tingitud sellest, et inimesed ei saa ise hakkama. Peaksime keskenduma pigem probleemile endale (oskustele iseseisvalt hakkama saada) kui tagajärgedele (otsida võimalusi, kust leida raha toetuste maksmiseks).

Iseseisva hakkamasaamise oskust saame peamiselt kodust ja koolist, täiskasvanuna koolitustelt. Haridussüsteem suudab meile anda põhioskused (lugemine, kirjutamine, arvutamine) ning ka ametioskused (saab õppida arstiks, juhiks, inseneriks), kuid praktiliselt käsitlemata jääb raha teema. Me küll saame vajalikud oskused raha teenimiseks palgatöölisena, kuid puudu jääb oskustest teenitud raha mõistlikult kasutada. Suurel osal meist puudub ettevalmistus, et teha vahet kohustustel ja varal.

Kui teenin mingi summa, võin sellega teha kolme asja: kulutada see kohe ära, kasutada seda laenu sissemakseks, et osta midagi suuremat (auto, korter) või osta vara, mis annab sissetulekut ka edaspidi (aktsiad, fondide osakud, kinnisvara).

Iga päev kutsub reklaam meid oma raha kohe kulutama või kasutama seda pikemaajalise kohustuse sissemaksena. Väga vähe on juttu tõeliste varade ostmisest, mis meile raha tulevikus tagasi tooks ning tootlust pakuks. Tuleb asuda tegema kulutusi inimeste rahalise intelligentsuse tõstmiseks, siis väheneb ka vajadus toetuste järele.