Vanaisa maja uuestisünd

Palamuse lähedal Maarjas olev maja on saanud Seppade pere suvekoduks eelkõige tänu pereema suurele tahtmisele luua õdus elamine ja julgusele ette võtta asju, millest varem kauge kaarega mööda käidud. 1928. aastal valminud maja saatuseks sai nõukogude ajal natsionaliseerimine ning ümberehitamine nelja korteriga õpetajate majaks. Pererahvale tagastatud maja oli räämas, ümbruses kõrgusid prügimäed. ?1997. aastast oleme rassinud ? esimestel aastatel hommikul kella seitsmest õhtul pimedani,? nendib Hilja Sepp. ?Kirves ja kang olid kogu aeg kõrval.?

Siseruumidest on seni suurima uuestisünni läbi teinud esik, köök ja söögituba. Et perenaine eraldatust ei tunneks, on köök ja söögituba koos ? piiriks vaid oma kätega lakitud postid ja avatud riiulid. ?Ega see postide lakkimine ole teab mis suur töö, aga kui enne pole teinud, siis ikka oled hädas,? vaatab Sepp tehtud tööle muigamisi tagasi.

Kööki pani perenaine põrandakütte. ?Et oleks soojus sees, kui me siin talvel pidevalt ei ole,? põhjendab ta. Ka kamin sai just seepärast tehtud, et ruumid kiiresti soojaks saaks.

Ruumiplaneering on Hilja Sepa mõttetöö tulemus. ?Mul oli täpne joonis, et kõik asjad ära mahuksid ja pistikupesad õigesse kohta saaks,? ei alahinnanud Sepp põhjalikku eeltööd.

Värvilahenduski sündis oma eelistuste tulemusena. Köögi ja söögitoa värvikombinatsioon on kollane ja sinine. ?Need on taeva ja päikese värvid,? põhjendab naine. Päikesekollane oli vaja sisse tuua eelkõige sellepärast, et põhjapoolsesse ruumi looduslik päike ei paista ja kollane värv teeb ruumi helgemaks ja elusamaks.

Apse isetegija enda arvates teinud ei ole. Kui, siis vaid õue peal, kuid sealgi võib mõnest tehtud või tegemata asjast kahetsemise asemel kasulikku poolt näha. Siseruumides pole aga midagi olnud vaja ümber teha, sest kõik ideed on enne hoolega läbi kaalutud.

Samas pole suvekodu kujundaja pidanud vajalikuks palgata asju paika panema sisearhitekti, sest kõige parem kodu kujundaja on tema arvates ikka inimene ise. ?Keegi ei saa seda minu eest ära teha ? ikka pean talle oma mõtted edasi andma,? usub Sepp. ?Keegi ei saa mõelda minu mõtteid.?

Kõige tähtsamaks peab Hilja Sepp oma maakodus asju ? neid, millel oma lugu ja elu. Kodu südameks on suur söögilaud, mis oli perenaise ammune unistus ja kinnisidee.

Sama oluliseks pidasid Sepad kirjutuslauda, mis ikka kodus olemas on olnud. Hilja Sepa isa kirjutuslaudki vajas vana kattekihi mahakraapimist ja peitsimist. ?Kaks nädalat istusin ja kraapisin,? tõdeb Sepp. ?Tegin endale selgeks, mis on peits ja kuidas peitsimine käib, milline lakk peale läheb.?

Köögiriiulid ja söögitoakapp päästeti ärapõletamise eest. ?Ma ei ole mingi pahteldaja ega värvija, aga siis ma võtsin kätte ning kraapisin ja nühkisin,? oli Sepp otsustanud vanadele asjadele uue elu anda. Ka kollaseks ja siniseseks värvitud 70. aastatest pärit köögitoolid, mis alguses ajutisena kasutusel võeti, on nii armsaks saanud, et spetsiaalselt ostetud vanaaegsete toolide vastu perenaine neid enam välja vahetada ei raatsi.

Sama olulised on Sepa jaoks käsitööasjad. Nii on köögilaual Antoniuse gildi kolleegi Piret Veski tehtud suhkrutoos. ?Ma ei taha ühtegi teist toosi, sest selle taga on Piret ise ? ma näen, kuidas ta seda maalib,? peab Hilja Sepp käsitsi tehtud esemeid armsamaks kui vabrikutoodangut. Imetlemast ei väsi ta ka esikuuksele tehtud vitraa?i, mis sündinud kunstnik Tuuli Puhveli käe all.