Karmid konkurentsireeglid teevad Eestile Euroopas kahju

Konkurentsialaste süütegude kriminaliseeritus halvendab oluliselt Eesti konkurentsipositsiooni võrreldes teiste Euroopa riikidega. Järelikult tuleb konkurentsialased süüteod karistusseadustikus kehtetuks tunnistada ja sätestada arusaadavate väärtegudena konkurentsiseaduses.

Äriühingu juhtorgani vastutuse vormidena saab eristada tsiviilõiguslikku vastutust, mis seisneb eelkõige kahju hüvitamise kohustuses, ja karistusõiguslikku (kriminaalõiguslikku) vastutust vastavalt karistusseadustikule. Ühe vastutuse kohaldamine ei välista teise samaaegset kohaldamist.

Samas on Eestis isikute vastutus konkurentsivaldkonnas ebaproportsionaalselt ja õigustamatult tugevalt kaldu kriminaalvastutuse kasuks - pea iga konkurentsiseaduse rikkumine on kriminaalkorras karistatav. Ja mis siis, võiks esmapilgul öelda - kui isik seadust rikub, peab ta ju ka karistatud saama.

Kuid isikule peab olema selge ja arusaadav, mida ta tohib teha ja mida mitte. Igal isikul on õigus teada, millisest teost ta peab hoiduma, et vältida kriminaalkaristust. Seda elementaarset nõuet konkurentsialastes süütegudes järgitud pole.

Konkurentsialased süüteod on karistusseadustikus sätestatud 21. peatüki majandusalaste süütegude 7. jaos, paragrahvides 399?402. Süüteod on määratletud sellise keeruka õigusterminiga nagu abstraktsed ja formaalsed ohudeliktid.

Konkurentsi kahjustamine on seadusandja poolt kuriteo koosseisu määratlemisel eeldatav ning reaalse kahju tekkimine konkurentsile ei ole koosseisutunnus ega kuulu tõendamisele. Pole oluline, kas süüdlase tegevus toob kahju turule tervikuna või konkreetsele tarbijale või kas keegi üldse saab kahju. Sellise keeruka seletuse lihtsustatud kokkuvõtteks võiks püstitada küsimuse: kas tapmise eest saaks isiku süüdi mõista, kui tapetu kõnnib elusana ringi ja väidetava teo toimepanijal pole vähimatki kavatsust tappa?

Seadusandja on konkurentsialastes süütegudes subjektidena eraldi välja toonud juhatuse ja seda asendava organi või nõukogu liikme, kes vastava karistatava teo sooritab. Rõhutaksin, et eriti nõukogu liikmed on olnud illusiooni kütkes, et äriühingu juhatus on maandav puhver igasuguses, sh kriminaalõiguslikus vastutuses.

Süütegude koosseisud on sõnastatud ülimalt keeruliselt, mitmeti tõlgendatavalt. Samas on iga juhtum ja selle lahendus, nt alates kaubaturu määratlusest ja ettevõtja kaubaturu osa suuruse määramisest, unikaalne.

Eesti konkurentsialane reeglistik on üks karmimaid Euroopas, nähes konkurentsialaste rikkumiste eest kriminaalkaristusena ette juhatuse ja nõukogu liikmetele ette kuni kolme aastase vangistuse või rahalise karistuse.

Juriidilist isikut saab karistada kuni 250 miljoni kroonise rahalise karistusega. Juriidiline isik vastutab teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Samuti ei välista juriidilise isiku vastutusele võtmine süüteo toime pannud füüsilise isiku vastutust. Seega juhatuse ja nõukogu liikmed ei saa olla kindlad, et nende kriminaalkorras karistamine on välistatud, kui kriminaalmenetlus käib algselt ainult juriidilise isiku kohta.

ELis ei ole vaatamata konkurentsiasjades kohaldatavatele suurtele rahatrahvidele konkurentsialased rikkumised valdavalt kuriteod. See tuleneb konkurentsiõiguse olemusest ? pole reaalne kehtestada universaalset meetodit ja regulatsiooni konkurentsijuhtumite lahendamiseks.

Suuri rahatrahve on peetud piisavaks, et konkurentsialaseid rikkumisi ära hoida. Trahvid on ka tõhus abinõu ELi konkurentsipoliitika elluviimiseks ja asutamislepingus sätestatud piirangute järgimiseks.

Euroopa Komisjon on mitmes kohtulahendis asunud seisukohale, et karistust ri tule määrata, kui puudub varasem kohtupraktika seda tüüpi konkurentsialase rikkumise osas. Eestis puudub konkurentsialaseid rikkumisi puudutav kohtupraktika. Nii kehtestatakse konkurentsialast süütegu kuriteona olukorras, kus puudub praktika trahvi määramise, ettevõtte määratlemise, relevantse turu piiritlemise ja rikkumise raskuse hindamise osas.