Vene koll Eesti energeetikas

On vast veider lugu - nuriseme elektri hinna tormilise tõusu üle ja siis ei kõlba meile odav vene elekter ega põlevkivi. Eduka majanduse aluseks on tees: osta sisendressursid võimalikult odavalt, müü toode või teenus võimalikult kallilt, kasumi arvel kata riskid ja teosta tootearendust. Kui kasumit pole kõigeks selleks küllaldaselt, otsi teine valdkond. Mis siis odava vene elektri kui tootmissisendi ostmise puhul teistmoodi peaks olema?

Mitmed teadlased on tõestanud, et on korvamatu kahju äärmiselt rikkalik keemiatööstuse tulevikutooraine ahjudes keskkonda saastavalt ära põletada. Oleme sunnitud investeerima määratuid summasid elektritarbija raha uutesse seadmetesse, muretsema, mida hakata peale tohutute leeliseliste tuhaväljadega, põlevkivikaevandamisega äranarritud maa-aladega ning kuidas ühiskond saaks hakkama maailma kalleima põlevkivitehnoloogiaga toodetud elektri järjest kasvava hinnaga. Ning elektrivõrgud on ikkagi sellises seisus, et vähegi suurema tormi või süsteemi avarii korral on arvestav osa Eestist pime.

Loomulik oleks, et kui vähegi võimalik, impordime (kas või Venemaalt) Eesti põlevkiviressurssi ja keskkonna säilitamise nimel odavamat elektrit nii suures ulatuses, kui see majanduslikult kasulik on. Et olla valmis võimalikele kahjulikele muutustele elektri impordi tingimustes ja vältida importijast majanduslikku sõltuvusse sattumist, on vaja importelektri müügil siseturule lisada hinnalisand. Selle alusel kaetaks Eesti elektrisüsteemi reservis hoidmise kulud (sh elektrijaamade ja kaevanduste personali palgad jm püsikulud), arendus- ja investeeringukulud, kasum jms. Hinnalisand peab tagama põlevkivi kaevandamise ja elektri tootmise korrasoleku ja küllaldase reservi. Kui ka sellistes oludes võib elektri import olla odavam kui Eestis seda toota. Aga impordi kaubandusbilansi peab tasakaalustama meie odavama elektrihinna tõttu toodetud konkurentsivõimelisem toode või teenus.

Lääneriigid on sajandeid selliselt toiminud, mis siin siis meie jaoks uut peaks olema?