Kaaslased loovad turvatunde

Vaevalt mõjub töötaja oma kolleegidele piisavalt usutavana kirjeldades, kui tihti boss tema käest meili teel nõu küsib. Kaugtöötajat võib vallata tunne, et teda ei aktsepteerita piisavalt ning et ta ei tea pooli asjugi sellest, mida iga päev kontoris suhtlejad juhilt kuulevad.

Teisi inimesi vajab homo socialis ehk suhtlev inimene enamasti turvatunde tagamiseks, oma mina-pildi kinnitamiseks või korrigeerimiseks, eneseväärikuse ja -väärtuse hindamiseks.

Kõhklused ja kahtlused nimetatud valdkondades panevad tuge otsima ja kinnitust leidma seniste tegevusmustrite paikapidavuses ning otsima teiste seltsi. Firmades ja kontorites kutsutakse lähemad kolleegid sel juhul lõunale või minnakse koos usaldusliku seltskonnaga lõõgastuma klubisse või peole. Nii saab igaühe ego kinnitust, et ta kuulub väärtusliku ?meie? hulka ning võib ühtlasi loota, et sellise meie liikmed on talle valmis vajaduse korral appi tõttama, et vastu seista ükskõik millistele välisilma muutustele.

Kaugtöötajal on sellist õlatunnet märksa raskem tajuda. Talle jääb üle meili teel endast märku anda ja pikisilmi vastust ootama jääda, jutukasse põgeneda või arvamusportaali külastada. Või ehk isegi telefonitoru haarata.

Regulaarsed ühiskohtumised, -üritused, -peod ja ühissportimine on kaugtöötajale tunduvalt olulisemad kui igapäevaselt kohtuvatele töötajatele. Näiliselt juhuslikult hargnema hakkaval vestlusel saavad märkamatult lahenduse mitmed probleemid, mille tõstatamine tavatöö olukorras raske või koguni kohatu võib tunduda.