Loomulik ?jõhvistumine?

Jõhvi linn võib olla tänulik Rakvere linnapeale Andres Jaadlale, kes, tundes muret mitmete riigiasutuste piirkondlike kontorite ärakolimise üle Lääne-Viru maakonnakeskusest, andis toimuvale nimeks ?jõhvistamine?. Sellele järgnenud diskussiooni käigus on Jõhvi saanud meedias kõvasti positiivset tähelepanu.

Ajalehe Virumaa Teataja peatoimetaja Rein Sikk arvab, et on aeg ausalt tõdeda, et Rakvere pole nii vähe kui praegu ja Jõhvi nii palju kui praegu Virumaa pealinn kunagi varem olnud. Lääne-Virus on levinud arvamus, et riigiasustuste koondamisega Ida-Virumaale tahab keskvõim tugevdada seal riigi kohalolekut ja suurendada eestimeelsust ning edendada integratsiooniprotsessi. Nendel asjaoludel võib Jõhvi tõusmisel Virumaa keskuseks olla teatud mõju. Kuid kindlasti pole see kõige olulisem.

Peamised põhjused on tunduvalt lihtsamad ja pragmaatilisemad. 175 000 elanikuga Ida-Virumaa on Harjumaa järel elanike arvult teine maakond riigis. See fakt iseenesest on juba väga kaalukas tegur valiku tegemisel, millisest paigast on riigil otstarbekas teha regionaalne halduskeskus. Seda juhul, kui on jõutud äratundmiseni, et näiteks politseiprefektuuri või mõnda muud riigiasutust pole ilmtingimata vajalik igas maakonna säilitada.

12 000 elanikuga Jõhvi on küll väikelinn ja pisem Rakverestki. Kuid ei saa arvestamata jätta, et Jõhvi ümbruskonnas 20 kilomeetri raadiuses elab eri linnades ja valdades veel ligikaudu 70 000 inimest. Eesti puhul on seega tegemist suure linnastuga. Unustada ei tasu ka seda, et Ida-Virumaal asuvate ettevõtete kogukäive küünib 10?12 miljardi kroonini aastas ning töösturite huvi selle maakonna vastu näitab selget tõusutrendi.

?Jõhvistumises? ei tasu seega näha midagi ebaloomulikku. Ei kerki ju päevakorrale küsimust, kas Lõuna-Eesti keskuseks on Tartu või Põlva. Mõlemad on kenad linnad toredate inimestega, kuid suurusjärkude vahe on ammu saanud otsustavaks. Nii on nüüd minemas ka Virumaa puhul.