Dollarisõdade õppetunnid

Seistes vastamisi ebakindla väljavaatega tagasivalimisele ja mures töökohtade kaotuse pärast, on USA president George W. Bush hakanud süüdistama teisi riike, saates oma rahandusministri neilt vahetuskursside tõstmist nõudma, et importkaubad Ameerika tarbijate jaoks kallimaks muuta. See oli John Snow missioon hiljutisel reisil Hiinasse, kuid tema eesmärgis pole midagi uut. Kaks Snow eelkäijat ? John Connally ja James Baker ? nõudsid samuti poliitiliselt soovitavaid vahetuskursse.

See, mida Snow Hiinalt palus, on ebatavaline nõudmine: tavaliselt me ei lähe poodidesse ja palu poepidajatel oma hindu tõsta. Uute võimsate valuutade esiletõus provotseerib aga alati katseid kasutada vahetuskursse poliitilistel eesmärkidel.

Kahe maailmasõja vahele jääval ajal ja kahekümne aasta jooksul pärast II maailmasõda oli ainult kaks tähtsamat rahvusvahelist valuutat: Suurbritannia nael ja USA dollar. 1960. aastate lõpuks oli nael niivõrd nõrgenenud, et maailmaturg kaotas selle vastu huvi. Selle asemel tekkisid kaks uut tähtsamat valuutat, kuna Jaapani ja Lääne-Saksa majandustes oli suur väliskaubanduse ülejääk.

Midagi võiks aga õppida ka maailm ja eriti USA. Poliitiliselt juhitud uute vahetuskursisüsteemide loomine on olnud väga kaootiline ja lõppenud rahvusvaheliste pingete suurenemisega. Emotsionaalsel tasandil tähendab vahetuskursside üle vaidlemine välismaalaste süüdistamist kõiges, mis sisemajanduses valesti läheb. See lähenemine on haiglane ja ebaküps, kuigi mitte ilmtingimata väga kahjulik. Halvem on see, kui majanduspoliitiline reageering võrdsustub välismaalaste süüdistamise ehk kaubanduspiirangute uute vormide kehtestamisega. Selline tegutsemine võib lühiajaliselt õige tunduda, kuid see üksnes hävitab jõukuse ja õõnestab töökohtade loomist kõikjal.

Harold James on raamatu ?The End of Globalization: Lessons from the Great Depression? (?Globaliseerumise lõpp: Suure Depressiooni õppetunnid?) autor.

© Project Syndicate