Tulemuspalk riigiteenistuses on rumalus

Et selle loo lugejal tekib paratamatult õigustatud küsimus ? kas allakirjutanu polnud mitte sellel ajal ise valitsuse liige, kui tulemuspalgad riigiteenistusse sisse viidi ? siis alustan seletusega. Jah olin küll, aga olin siis ning olen ka täna selle vastu, et riigitööl maksta tulemuspalka. Kuna tulemuspalk iseenesest ei ole asi, mille pärast koalitsioonid kokku tulevad ja lahku lähevad, siis langetati otsus tookord hääletamise teel. Tulemuspalkade vastased ministrid selle hääletuse kaotasid, aga nende poolt juba siis välja öeldud põhjused on sisuliselt tänaseks leidnud kinnitust.

Kõige selgem ongi tulemuspalkade absurdsus riigiteenistuses kirjeldatav maksuameti näitel. Palgal kui suurusel on mitu funktsiooni ja üks neist on tõesti ka palk kui stiimul. Küsime siis niipidi ? mis peaks maksuametit tervikuna ja selle riigi maksuametnikku huvitama? Vastus saab olla ainult üks ? et maksud oleks korralikult makstud ja riigi seadusega ettenähtud tuluallikad tagatud.

Amet ja tema ametnikud peavad hästi töötama ka siis, kui ?vekslivõltsijaid ja valerahategijaid? maksurevisjonide käigus ei avastatagi. Võrdleme siinkohal kahte maksuametnikku. Neist esimene viis läbi maksurevisjoni ettevõttes, kus kõik maksud korralikult tasutud. Teise ametniku läbiviidud revisjon oli näiteks isegi mahuliselt ja sisuliselt lihtsam, aga maksumaksja oli kuskil seadusega talle antud õigusi ?üle optimeerinud?. Miks peaks kahe tubli ametniku töötasu olema erinev? Mõlemad tegid ju korralikult oma tööd!

Seega oleme tulemuspalgaga järelvalve teostamisel saavutanud ülalmainitule vastupidise tulemuse. Stiimuliks muutub maksude mittemaksmine, mitte maksmine. Rikkumiste avastamine ei saa olla stiimul, see ongi järelevalvaja töö. Selle eest saab ta palka. Sama selgeid näiteid saab tuua ükskõik millise riigile kuuluva järelevalvefunktsiooni kohta.

Rohkem kui küsitav on tulemuspalga maksmine ka neile riigiametnikele, kelle töökohustuste hulka järelevalve ei kuulu. Seal taastas tulemuspalk nõukogudeaegse palgakorralduse, kus sündmuseks polnud mitte preemia maksmine hea töö eest, vaid tõsiasi, et teinekord seda preemiat ei makstud. Küsimus on, kas me siis soovime, et samalaadne lollitamine jätkuks ka Eesti tingimustes? Ei näe nagu vajadust.

Riigi palgamajanduses korra loomiseks tuleb lahendada kaks probleemi, neist esimene on emotsionaal-poliitiline ja teine seadusandlik. Riigieluga vähegi kursis olev inimene ei üllatu, kui loeb lehest, et meil ei jätku pädevaid ametnikke. Kohati võib ka inimestest puudu olla, aga põhiline on riigiteenistuse palkade jäikus ja (kui tipud välja arvata) siis ka madal tase. Nii polegi imestada, et kasutamata jääb hulk meid toetavate riikide maksumaksjate raha, mis Eesti elu edendamiseks määratud. Tavapärasest vingumisest teenuste madala taseme üle rääkimata.

Kui nüüd võimulolijate säästukava jutustab meile palkade külmutamisest, siis lihtsameelsete maksumaksjate aplausi saatel lõigatakse endale lihtsalt näppu. Kui me riigina tahame midagi saavutada, siis tuleb riigiteenistujatele maksta korralikku palka. Tööturul on omad lihtsad reeglid ja on naiivsus uskuda, et viis kuni kümme korda väiksemat palka saav riiklik järelevalvaja (kas või maksuametnik) suudaks järelevalvatavaga (kas või pearaamatupidajaga) sammu pidada.

Unustagem ära muinasjutt ?odavast riigist?. Riik kas on olemas või ei ole seda mitte. Odavuse taotluste perspektiivitust tunnistasid ka juba vanad inglased ülikonna näite varal. Maksuvaba kärakaga kaupleva ?putkapoodniku? arusaamadest peaks riigielu korraldamisel loobuma.

Seadusandliku poole pealt segab riigiteenistujatele võimetekohasema palga maksmist kehtiva avaliku teenistuse seaduse jäikus ja vastuolu ümbritseva eluga. Kunagise kolmikliidu poolt kaua vaieldud ja riigiametnike ärksama osa heakskiidu leidnud seaduseelnõu jäi eelmise valitsuse poolt vastu võtmata. Kuuldavasti kardeti valimiste eelsel ajal võimalikku pahameelt. Tõesti ? laisemad ja lohakamad oleksidki pahandanud, hakkajamad ja riik tervikuna palju võitnud.