Töötava Eesti tulud

Kui tubli tööinimene juhtus möödunud teisipäeva õhtul televiisorist uudistesaateid vaatama, kuulis ta lühikest ja selget sõnumit: valitsus kehtestas järgmiseks aastaks palga alammääraks 2160 krooni kuus.

Pereema ja -isa kehitasid selle peale õlgu. Esimene neist teenib 4000 krooni ja teine 9000 krooni kuus. Nende sissetulekuid alammäära tõus ei suurenda. Varem olid nad kuulnud, et valitsus ei taha suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Polegi nagu millelegi loota, kui just tööandja jõulude eel järgmise aasta palgatõusu kohta midagi ei ütle.

Kümme aastat turumajandust ja kokkuleppelisi palku on palgatõstmise kunsti teinud selgeks ehk kahele töötajale kümnest. See ongi üks peamisi põhjusi, miks on Eestis nii madalad palgad. Tuleb küsida, kas me peame sellega leppima? Mõõdukate vastus on: me ei tohi sellega leppida. Peale selle, et madalam töötasu tähendab üsna loomuldasa ka lihtsamat tööd, on väike palk selge signaal ka selle kohta ? rabad sa nii palju ja hästi, kui tahad, oluliselt paremaks su elu sellest ei muutu.

See, et meie töö on suuremat palka väärt, leiab täna kahetsusväärsel kombel tõestuse ainult naaberriikides. Ei erine ju millegi poolest Tallinna ja Helsingi bussijuhi oskused, aga vähem kui sada kilomeetrit põhja pool on nad mitu korda paremini tasustatud. Nii aga ei tohi jääda. Küsimusele, kas on võimalik tõsta kõigi Eesti töötajate palka, vastan mina: jah, on küll võimalik.

Eestis kehtivad seadused, mis panevad keerulise palgaläbirääkimiste protseduuri täpselt paika. Seadus ütleb ka, et riigil on õigus ja kohustus sõlmitud kokkulepete (käesoleval juhul siis palgalepingu) täitmist nõuda. Meil on igati esinduslik Tööandjate Keskliit, kes mitme aasta jooksul on suutnud tööandjate ühiseid huve selgelt välja tuua. Meil on kaks üleriigilist ametiühingukeskust, mis on tõestanud oma valmidust palgaläbirääkimisi pidada ja seda mitte ainult ametiühingu liikmete, vaid kõigi palgasaajate huve arvestades. Viimase tõestuseks on kas või ülalmainitud alampalga kokkulepe, milleni tööandjad ja ametiühingud jõudsid ilma valitsuse abita.

Peale selle on Eestil ka valitsus, kel on sõltumata poliitilisest kooslusest või peaministri nimest õigus esitada maksuseaduste muudatusi ja riigieelarvet parlamendile. Ka maksud on osa töötava Eesti toimetulekust. On arusaadav, et kolmel osapoolel on erinevad huvid ja need huvid saab kokku viia tulupoliitilise kokkuleppe abil. Et see tõepoolest ka võimalik on, seda kinnitavad Iirimaa ja Soome näited.

Tööandjad, ametiühingud ja valitsus saavad kokku leppida, et 2004. aastal tõusevad kõigi töötajate palgad vähemalt x protsenti. Valitsus saab sellisele kokkuleppele omalt poolt kaasa aidata tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega ja tehes muid muutusi maksukorralduses. Ka riigi kulutused töötute ümberõppeks, ettevõtluse arendamiseks, uute töökohtade loomiseks ja paljud muud aktiivsele tööhõivepoliitikale suunatud vahendid aitavad palgatõusule kaasa.

Sellesse kokkuleppesse on mõistlik kaasata ka ühised arusaamad tööpuuduse leevendamise küsimuses. Toon kolm näidet, kus lähematel aastatel vajavad sellist tulupoliitilist lepet kõik erinevad pooled. Esiteks, kui aastal 200? rakendatakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, siis tööandja kulutused tööjõule suurenevad ja võimalus tõsta palku väheneb. Töötajad seda oma rahakotis aga ei tunneta ja vajadus muude lahendustega leevendada hinnatõusust tekkivat palgasurvet on ilmne.

Teiseks, kui kaob madal käibemaksumäär toasoojale, siis soovib inimene ka vastavat palgatõusu või teistsugust kergendust. Miks peaks avalik surve langema vaid tööandjatele? Ja kolmandaks, kui valitsus leiab, et sotsiaalkindlustuse edasiseks arenguks on mõistlik jagada sotsiaalmaks tööandja ja töötaja osaks, siis ei nõustu töötajad sellega enne, kui võimaliku augu tekkimine isiklikus eelarves on välistatud.

Need kolm on kõik lähiaastate reaalsed probleemid. Neid saab lahendada ainult tulupoliitilise kokkuleppe teel.

Kuidas tagada, et kokkulepitud palgatõus tõesti ka kõigi töötajateni jõuab? Arvan, et nii esinduslikus koosluses saavutatud lepe on juba ise tagatis. Kui leidub neid tööandjaid, kes leppest kõrvale püüavad hiilida, siis tööinspektsioonil on õigus vastavat palgalisa tööandjalt nõuda. Nii, nagu nad teevad seda ka täna alampalga puhul. Kohtust või töövaidluskomisjonist rääkimata. Peame aru saama, et kokkulepitud palk on sama, mis seadusega tagatud töötasu.

Unistus madalate töötasudega riigist on küündimatu ja lühinägelik. Kõrgemate palkadega Eesti töötab paremini.