Uus seadus muudab töösuhted paindlikumaks

Ligi kümne aasta tagune töölepingu seadus on ammu muutunud anakronismiks meie õigusruumis ja lootusetult jalgu jäänud nüüdisaja eriilmelistele töösuhetele. Et tööleping on töösuhete tähtsaim dokument, on valitsusest riigikokku jõudnud päris uus seaduseelnõu.

Seaduse tegemisel lähtuti põhimõttest, et tööandja ja töövõtja on partnerid. Senisest rohkem on neil endil võimalusi osaleda töösuhete loomises, töötingimusi kokku leppida läbirääkimiste laua taga.

Tublisti kasvab kollektiivlepingute kaal. Nii organiseerunud tööandjate kui töötajate suuremad volitused tähendavad loomulikult ka suuremat vastutust. Rõhk on sisulistel, mitte formaalsetel suhetel ja loodetavasti aitab see kaasa parema töökultuuri kujunemisele ühiskonnas.

Tulemustest tuleb teavitada ka tööinspektsiooni. Seesugusest asjakäik on tööandja enda huvides. Muidu jääb ta ilma töötuskindlustuse vahenditest, mis on ette nähtud töölepingute kollektiivse ülesütlemise puhuks, ja peab ise kogu hüvitiste raha töötajaile lauale lugema. Ehkki ka töötuskindlustuse seadus on esialgu eelnõu järgus, haakuvad uued tööseadused omavahel nagu kord ja kohus ning loodetavasti võetakse mõlemad peagi vastu.

Omaette väärib märkimist, et praegu alla kolmeaastast last kasvatavale emale kehtivad lisatagatised (koondamiskeeld, ajutiselt teise töö võimaldamine, mis ei sega lapse hooldamist jne) laienevad väikelapse mõlemale vanemale. See laseb paremini ühitada tööd ja perekonda ning annab tõuke suurendamaks isa rolli lastekasvatamisel.

Kui töölepingu seaduse eelnõu saab riigikogus seaduse jõu, kaotab töölepingu alusel töötajaile kehtivuse distsiplinaarvastutuse seadus. Nii distsiplinaarvastutust kui ka materiaalset vastutust hakkab reguleerima uus seadus.

Sellega kaob lõplikult ajalukku ka vana Eesti NSV töökoodeks, mis seniajani reguleeris materiaalse vastutuse küsimusi.