Sundkindlustuse maksemäärad kahandavad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet

Kolmapäeva õhtul läbi läbis riigikogus teise lugemise töötuskindlustuse seaduse eelnõu. Teisel lugemisel muudeti mitmeid valitsuse poolt algselt esitatud põhimõtteid nii kindlustuse korralduse kui ka maksemäärade osas. Muudatuste aluseks oli tööandjate initsiatiiv maandada riigikeskse sundkindlustusega kaasnevaid riske, eelkõige maksemäärade osas.

Valitsuse poolt eelmisel aastal presenteeritud eelnõus nähti töötuse sundkindlustusele ette suhteliselt jäigad kindlustusmaksed, töötajatele 1 protsent palgast, tööandjatele 0,5 protsenti palgafondist ehk kokkuvõttes 1,5 protsenti tööjõukulude tõusu. Tehes kalkulatsioone esitatud kindlustustariifide ning kindlustatavate riskide osas, leidsid sotsiaalpartnerid, et pakutud numbrid on oluliselt ülepaisutatud.

Töötuskindlustuse seadus kindlustab tööandja jaoks kahesugused riskid: maksjõuetuse korral väljamaksmisele kuuluvad töötasud ning masskoondamiste korral makstavad vallandamisrahad. 2000. aasta eelarves moodustasid need ca 80 miljonit krooni ehk 0,25 protsenti riigi palgafondist, mis on poole vähem valitsuse pakutust.

Olenemata sotsiaalpartnerite ettepanekutest sama vaidlus sisuliselt jätkub. Riigikogu, võttes küll arvesse ettepanekud teha seadusesse maksemäärade osas n-ö kahvel alammäära ja ülemmäära näol (riigikogu kinnitatud muudatusettepanekute kohaselt on tulevikus kindlustusmakse määra piiriks tööandjale 0,25 kuni 1 protsent palgafondist), on endiselt arvamusel, et 1,5 protsenti peaks olema kindlustuse jõustumisel mõistlik määr.

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et eelnõu jõustumisel töötuskassast tehtavate väljamaksete suurus ettevõtjatele ei ületa 100 miljonit krooni aastas; riigikogu poolt 2002. aastaks määratud kindlustusmaksega 0,5 protsenti palgafondist kogutakse kokku aga ca 180 miljonit.

Ettevõtjate hinnangul võiks järgmisest aastast jõustuma hakkav sundkindlustus tuua tööandjatele kaasa vaid ca 0,3 protsenti tööjõukulude kasvu.

Kuna tööandjad käsitlevad ka töötajatele kehtestatud maksukohustusi ettevõtluse kuludena, on oluline, et töötajatele kehtestatud kohustus oleks võimalikult madal. Ruumi selleks peaks looma vähemalt osaline kindlustushüvitiste vähendamine. Hetkel näeb eelnõu esimese 100 päeva eest ette 50protsendilise hüvise, ning ülejäänud aja eest 40 protsenti saamata jäänud palgast. Nimetatud hüvitisemäärasid võiks 10 protsendi ulatuses korrigeerida.

Lisaks töötuskindlustusele on lähiajal seaduse vormi jõudmas ka tööõnnetus-kutsehaiguskindlustus ja pensionikindlustuse II sammas, mis kergitavad maksukoormust keskmiselt 5?6 protsendi ulatuses. Lisades sellele töötuskindlustuse määra, võib kokku arvutada tööjõukulude kasvu, mis oluliselt mõjutab ettevõtete konkurentsivõimet. 6?7protsendiline tööjõukulude kasv võrdub rahaliselt ca 2 miljardi kroonise väljaminekuna.