?Lolli riigi? vajadusest

Pöördelistel aegadel, kui ühiskonnas toimivad muutused on saavutanud analoogiliselt pesumasinas käivitunud tsentrifuugile tohutu kiiruse, litsutakse nõrgemad (nagu rasketest linadest eraldunud sokid) vastu seina. Vähemalt nii on see ajaloos alati olnud.

Jätame praegu kõrvale fataalsuse ja vabaduse, Jumala ja saatuse, objektiivsed ja subjektiivsed faktorid. Ehk, kõige üldisemalt küsimuse: kui suured on alternatiivide valikus ?lina ? sokk? meie isiklikud võimalused?

Lepime vaid kokku, et vast paari protsendi ulatuses on nad ikkagi paratamatult olemas. Tähendab toimunus, juhtunud ?litsutuses? on vähemalt osaliselt süüdi kannatanu ise (jätame kõik ekstreemsed variandid kõrvale). Täpselt nii, nagu reeglina on koolis kahe saanud laps selles ise süüdi. Kuid süüd kanda on väga raske. Ning tunduvalt lihtsam on elada teadmisega, et süüdi pole mitte mina, vaid keegi teine, et selles ebaõnnestumises on olemas vähemalt kaasosaline. Koolis, näiteks, õpetaja (peale järjekordset kahte variandis: kõik õpetajad on lollid). Kuid kool saab millalgi ikka läbi, ja siis asendab enesepettuse maailmas kooli riik. Ning ?lollist riigist? saab kõikide isiklike ebaõnnestumiste peamine õigustus.

Loomulikult on olemas igasuguseid erandeid, ja geeniuste jaoks võivad õpetajad tõesti lollid olla, kuid suurele enamusele on lolle: õpetajaid, ülemust, riiki vaja päästerõngastena isikliku süü ja saamatuse varjamiseks-jagamiseks. Sest kuidas sa ikka oma pisikeses tarkuses nende vägevate lollide vastu saad.

Ja nii võib rakendada kõikvõimalikke toetusprogramme, kuid alati jääb alles üks hulk inimesi, kellele on ?lolli riiki? eluliselt vaja. Riik peab aga tegema kõik, et oma kodanike vajadusi rahuldada.