Töötuskindlustuse põhimõtted on vildakad

Töötuskindlustuse seaduse eelnõuga kohustatakse tööandjaid kindlustama end masskoondamiste ja pankrottide korral makstavate töölepingu lõpetamise hüvitiste vastu.

Ettevõtjatele ei meeldi eelnõu põhimõtete juures mitu aspekti. Esiteks ei nähta erilist vajadust kindlustada oma majandustegevus kollektiivsete koondamiste korral makstavate hüvitiste vastu. Masskoondamiste korral väljamakstav hüvitis ei ole tõsiselt arvestatav risk, mis vajaks kindlustamist sundkorras.

Koondamishüviste maksmine toimub töölepingu seaduse alusel, mille täitmata jätmine võib olla aluseks tööandja maksejõuetusele ning koondamishüviste väljamaksmiseks pankrotimenetluse korras. Kindlustamisega kollektiivsete koondamiste korral on sisuliselt tegemist ettevõtjate vara ümberjagamise skeemiga, kus pikaajalist tööjõuplaani omavate ettevõtete poolt sundkindlustusorganisse sissemakstav raha makstakse välja tööandjatele, kes tööjõudu ega selle planeerimist ei väärtustata.

Teiseks. Tulenevalt kolmepoolsest kokkuleppest ametiühingute, valitsuse ja tööandjate keskliitude vahel 6 juunil 1997 (tagatisfondi loomisest) võiksid sundkindlustusega kindlustatavateks riskideks töötuskindlustuse seaduse alusel olla vaid hüvitised pankrottide korral.

Eelnõu seletuskirja kohaselt hindab eelnõu väljatöötanud töögrupp pankrottide korral väljamakstavate hüvitiste suuruseks 50 miljonit krooni aastas. Võttes aluseks 2000. a palgafondi 33 miljardit krooni, moodustaks see tööandja poolt makstavaks sundosaks 0,15%. Ettevõtja sundosamaksena on ette nähtud aga 0,5%.

Kolmandaks. Tööandja pooleprotsendilisele maksele lisandub töötaja üheprotsendilise makse kohustus. Kuid kuna ka töötaja poolt tasutavad maksud (nagu näiteks üksikisiku tulumaks) on kokkuvõttes ettevõtte tööjõukulu, suureneb ettevõtja maksukoormus 1,5% võrra.

Samas säilivad töötajale töölepingu seaduses ettenähtud sotsiaalsed garantiid lepingu tööandjapoolse lõpetamise korra. Ehk teisisõnu ? töötaja sotsiaalsed garantiid selles osas kahekordistuvad. Töölepingu seaduse alusel peab tööandja hüvitama kuni 4 kuu palga; samasugune hüvitise määr nähakse ette ka töötuskindlustusfondi poolt tehtavate väljamaksete puhul.

Sotsiaalsete garantiide mitmekordistamist tööandja arvelt ei saa tööandjate keskliit pidada õigustatuks.