Võlakirjaturg vähendab firma sõltuvust pangast

Laenuturu maht (ilma eraisikuteta) on samal ajal ligi 20 miljardit krooni vaatamata sellele, et alates 1998. aasta keskpaigast on laenuturg olnud majanduskriisi tõttu halvatud. Seega on selge, et võlakirjad ei oma Eesti majanduses täna kaugeltki võrreldavat tähtsust laenuturuga.

Tehes pisut meelevaldseid kokkuvõtteid Eesti Panga statistikast võib hinnata, et laenu hind on ettevõttele kaalutud keskmiste intresside alusel 4 % kallim kui võlakirjafinantseerimisel. Veidi meelevaldne on see hinnang seetõttu, et võlakirjaturul tegutsevad tüüpiliselt vähemriskantsed ettevõtted, kellele ka laenu hind oleks keskmisest madalam. Lisaks ei kajastu võlakirja kupongiintressis alati kogu makstav intressikulu.

Siiski võib vahet hinnata paarile protsendile, mis laenuturu mahtu arvestades tähendab kogusummas 200 - 400 miljonit lisakrooni kulu laenajatele ettevõtetele. See peaks vähemalt need ettevõtted, kelle laenuvajadust mõõdetakse kümnete miljonite kroonidega, mõtlema panema.

Hea indikatsiooni võimalikust intressisäästust võlakirjaturul annab ka see, kui võrrelda pangadeposiitide ja rahaturufondide intresse, mis liiguvad hetkel 3 -- 4% juures, laenuturuintressidega, mis on 7 -- 10 %.

Mitte vähemolulisem kui odavam raha on see, et avalikul võlakirjaturul tegutsev ettevõte juhib oma finantseerimispoliitikat ise ja saab oskusliku tegutsemise korral seeläbi finantskulusid veelgi vähendada. Piltlikult öeldes, jäme ots ei ole enam mitte panga, vaid ettevõtte finantsjuhtide käes. Teenuse pakkuja ja teenuse tarbija on vahetunud.

Muutuvate intresside keskkonnas saab ettevõte kiiresti hinnata ümber oma ressursivajadusi ja vastavalt intressiootustele oma võlakirju turult tagasi osta või neid juurde emiteerida. Veelgi olulisema tõe leiame aga, kui vaatame mis juhtus Eesti laenuturul majandussurutise perioodil.

Alates 98 aasta keskpaigast pangad sisuliselt peatasid laenude väljaandmise ja korjasid tagasi paljud käibelaenud. Mõnigi ettevõtte sattus majandusraskustesse mitte viletsa bilansi vaid eelkõige käibekapitali puuduse tõttu. Sel ajal oli kombeks aasida pankureid kui vihmavarjukaupmehi, kes sulle päikeselise ilmaga varju laenavad ja saju alates selle tagasi võtavad. Et vältida sellist sõltuvust ühest suurest vihmavarjuettevõttest tuleb ise taevakraanide juures olla.

Vihmavarjuta jäämine ei olnud ületamatuks probleemiks ettevõtetele, kes ennast võlakirjaturule olid sisse töötanud. See turg, olgu siis nii väike nagu ta on, säilitas oma mahud ka kriitilisematel aegadel. Tõsi intressid tõusid kohati laenuturu (teoreetilistest) intressidest kõrgemale, aga vähemalt säilus võlakirjaturul raha, mida sai lühiajaliselt laenata.