Anttila ei näe Eesti Postile alternatiivi

Anttila oma toimimisel Eesti Posti kasutamisele alternatiivi ei näe.

Rootsi Postil pole mõtet meile ennast alternatiiviks pakkuda. See, et Rootsi Post on Eestis ühe firma omanik, ei tähenda, et nad siin postiteenust osutavad. Nad tegelevad ekspedeerimisega ehk diferentseeritud hindadega kaubaveoga. Nad on võimelised viima kauba Ruhnu saarele, kuid siis ei saa mina enam Ruhnu saarele kaupa müüa. Jalgratta viimise eest Ruhnu saarele pean ma rohkem maksma, kui jalgratas ise maksab. Postifirma viib aga kõikjale paki kohale ühe hinnaga, arvestades kasumit keskmise hinna järgi. Sellist teenust Rootsi Post Eestis ei osuta. Teoreetiliselt on võimalik Eesti Postiga konkureerida. Peab olema hirmpalju raha, et organiseerida üle-eestiline võrk. Praegu on Eesti Postil üle-eestilises postiteenuses monopol.

Hetkel Eesti Postiga konkureerivate firmadele olen aga risti vastu (näiteks Otsepostituse AS) ja vihane Eesti riigi peale. Postifirma kasum kujuneb laialiveost suurlinnades. Tallinna linnas ei ole mingi probleem teha Eesti Postiga konkureerivat asutust. Tallinna kirju ja pakke laiali tassides teenib suure kasumi. Sellega jääb aga Eesti Post Tallinnas kasumist ilma ja peab mujal tõstma hindasid. Asi lõppeb sellega, et Kihnu saarele läheb kirja saatmine sada korda kallimaks ja sealsed inimesed unustagu kirjasaatmine ära. Riik peaks postiteenuste litsentsi andma ainult juhul, kui postiteenust osutatakse ühesuguste hindadega üle riigi.

Imelik on ka ajalehtede laialikande korraldamine. Üleriiklike lehtede laialikandmist maale doteerib riik aastas mitme miljoni krooniga. Samas kannab Postimees linnades, kus Eesti Post teeniks tema väljaande laialikandmisega kasumit, oma lehte ise laiali. Anttilat oleks ka vaja toetada. Mis vahet on äriettevõttel Postimees ja Anttilal, kes saadab laiali katalooge ja pakke. Eesti Post teeniks lehtede linnas laialikandmisega dotatsioonist rohkem raha. Seega riigi dotatsiooni poleks vajagi.