Sinine ja Black Badge ja valge ‒ teate, Eesti meenutab mõnes mõttes Rolls-Royce’i

Mida teie 20. augustil, Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval tegite? Mina võtsin fotograaf Andras Kralla auto peale ja sõitsin temaga Tallinnast Riiga.

Kui Rolls-Royce küsis, kas ma võiksin tahta ühte nende autot pikemal otsal proovida ning see Lätti ära viia, leidsin, et justnimelt taasiseseisvumispäeval sõitmine olekski sümboolne. Kui hiljem selgus, et konkreetne sõiduk on juhtumisi sisuliselt sinimustvalge, tekkis juba tunne, et nii pidigi minema.

Niisugune võimalus avanes tänu sellele, et Rolls-Royce, luksusautotootjate absoluutne tipp, on Eestis täiesti olemas. Müügiesindust sel siin (veel) pole, aga ametlik teenindus – kus klient viiakse soovi korral ka müügikohaga kokku – küll.

See ilmestab hästi seda, kui kaugele me riigina 34 aastaga jõudnud oleme.

Keskmiselt umbes pool miljonit eurot maksvat uhiuut “Rollsi” saavad endale lubada muidugi imevähesed. Ent iseseisev Eesti väljendubki vabadustes ja võimaluste kohalolus. “Eesti lugu on vabaduse lugu,” nagu lausus Roosiaia kõnes president Alar Karis.

Teisisõnu: pelk võimaluski püüelda demokraatlikus riigis vaba inimesena sedavõrd haljale oksale eristab meid Venemaast. Nii praegusest kui ka sellest, mille ikkest end 1991. aastal lahti rebisime.

Praegu on Eestis registreeritud täpselt poolsada Rolls-Royce’i, valdavalt küll 20 ja rohkem aastat vanad. Okupatsiooniajal liikus siinmail teadaolevalt ainult üks seda marki neljarattaline, kuid selle looni me veel jõuame.

Niisiis pöörasin Spirit of Ecstasy ehk Rolls-Royce’i kapotiornamendi põhjarannikult lõunapiiri suunas, et kogeda, milliseid mõtteid ja tähelepanekuid tekitab riigipüha ajal sõites nii proovitav auto kui ka riik ise.