Kaamerasilmad kuklas ehk kas uuendatud seadus kohtleb meid kõiki endiselt kahtlusalustena?

Numbrituvastuskaamerate kasutamine ei ole Eestis uus teema. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kuna õiguskantsler ja ajakirjandus tõid esile seadusliku aluse puudumise nende tööks. Ehkki tänaseks on seadust täiendatud ja see on igati tervitatav, nendib Pild-Freiberg, et töö pole veel lõppenud ja kritiseerimisväärset siiski leidub.

Uue regulatsiooni suurim positiivne külg on see, et seaduslik alus on kindlasti tugevam. Paranenud on ka detailsusaste: seaduses on täpsustatud, kes ja millal juurdepääsu andmetele saab, millistes olukordades kaameraid kasutatakse ning kuidas ja kui kaua andmeid säilitatakse. Selline täpsus pakub tavakodanikule palju rohkem juhiseid selle kohta, mida politsei numbrituvastuskaameratega teeb.

Oluline on edasminek ka järelevalve parandamise osas. Seadus nõuab nüüd väga selget logi säilitamist selle kohta, kes ja millal andmeid vaatab. Varem oli logimisprotsess ebaselge ja asutusesisesed dokumendid sageli konfidentsiaalsed (AK märkega). Konkreetsus logide osas teeb ametiülesannete rikkumise hilisema kontrollimise palju tõenäolisemaks, rõhutades olulist juriidilist põhimõtet: usaldus tekib siis, kui neid, kes meid kaitsevad, samuti aeg-ajalt kontrollitakse.

Pild-Freibergi hinnangul on üks peamisi murekohti aga teavitamise pool ehk läbipaistmatus kodaniku suhtes. Erasektorile kehtivad kaamerate kohta hoopis karmimad nõuded: sildil peab olema selgelt kirjas, kes valvet teostab, ning lisainfo saamiseks peab olema märgitud kontakt (sageli ka õiguslik alus). Praktikast näeme, et erakauplustes – näiteks Rimis, Selveris jne, võib andmetöötluse info olla kirjas peaaegu pool A4-lehekülge.

Riigi puhul on teavitamine aga napp. Korrakaitseseadus kohustab panema üles sildi "videovalve", kuid vastav määrus ütleb, et valvet teostava organisatsiooni vappi (nt PPA vappi) võib panna, kuid ei pea panema. Kui vappi ei panda, ei pruugi inimene teada, mis kaameraga on tegu ning ka seda, kelle poole küsimuste korral pöörduda. Kõiki vappe peast tunda pole reaalne ning mure võib jääda lahenduseta.

Teine kriitiline punkt puudutab jälgimisseadmete kasutamise aluse sõnastust. Seaduse § 34 lubab seadmestikku kasutada "ohu välja selgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks". See sõnastus tundub Pild-Freibergi arvates suhteliselt subjektiivne.

President rõhutas seaduse väljakuulutamisel, et teemat on oluline korrektselt tõlgendada, viidates, et jälgimisseadmed ei tohi olla mõeldud abstraktseks või oletuslikuks ohuks. Pild-Freibergi hinnangul on siin näha politsei - kes soovib tagada, et kõik oleks kaetud, ning presidendi ootuste ja õigusteadlaste nägemuste lahknevust. “Lihtsalt põhjendusest, et teatud teel võib sõita "väga palju potentsiaalseid kurjategijaid", ei tohiks piisata. Selge on, et iga teed kasutavad eelkõige tavalised inimesed, mitte võimalikud kahtlusalused,” sõnab ta.

Kuigi seletuskiri viitas, et uue seaduse eesmärk oli reguleerida ka seda, millal kaamerat on vaja (riski hindamise puhul), keskendub uus lühike regulatsioon pigem tagajärjele – kes salvestist kasutab ja kui kaua säilitab. Otsustamise - riskihinnangu pool, jääb ebaselgeks, ning seetõttu jääb ohu mõiste sisustamine politseile.

Jälgimine "igaks juhuks" või "abstraktselt" ei ole Pild-Freibergi seisukoha kohaselt lubatud. Ta rõhutab, et ehkki turvalisus on tähtis, peab meile kõigile jääma vabadus ja riik peab kodanikke usaldama - kõik ju ei ole kurjategijad. “Igal inimesel on inimõigus olla üksi, seda mõnikord ka avalikus kohas. Eriti eestlastel on kodeeritud sisse vajadus olla üksi ilma, et keegi vaataks või õpetaks. Jälgimiskultuur tekitab survet ja takistab inimeste arengut, kui neil ei lubata kunagi eksida,” lausub Pild-Freiberg.

Mida rohkem liigutakse jälgimisühiskonna poole, seda suurem on küberrünnakute ja andmete kuritarvitamise oht.

Lisaks välisohule on probleemiks ka selge sisekontrolli vajadus. Politseinikud on samuti inimesed ja võivad eksida. Pild-Freiberg ei usu, et nii suures organisatsioonis nagu PPA ei ole ühtegi inimest, kes ei vaataks andmeid uudishimust (näiteks pereliikmete või kuulsate inimeste kohta). Selliseid näiteid kiusatusest on esinenud ka pangandus- ja meditsiinisektoris.

Pild-Freiberg toonitab, et küsimus pole selles, et kaamera oleks iseenesest halb. Salvestamine on äärmiselt oluline tööriist, kuid politsei peab uut tehnoloogiat põhjalikult tundma ning kasutama. “Juristid ja ühiskond tervikuna tahab lihtsalt teada, et kust see tuleb, kus on seaduslik alus. Kui see alus on korras, on kõik palju rahulikumad,” sõnab ta.