Kulla uus tulemine - millistesse kõrgustesse see tüürib?

Tavidi analüütiku Mait Krauni sõnul on kulla hinnatõusu peamiseks mootoriks riikide võlakoormus ja eelarvete olukord, mis on jõudnud kriitilisele piirile. “Traditsiooniline portfell, kus 60 protsenti on aktsiates ja 40 protsenti riigivõlakirjades, on oma aja ära elanud. Kui riigid ei suuda oma võlgu enam jätkusuutlikult teenindada, jääb lahenduseks rahatrükk ja negatiivsed reaalintressid,” sõnab ta. See on halb uudis võlakirjade omanikule, kuid suurepärane keskkond kullale, mida ei saa juurde trükkida ega selle väärtust kunstlikult lahjendada.

Riigivõlakirjadesse on salvestunud kümneid triljoneid dollareid majanduslikku energiat, kuid need on muutunud üha ebaatraktiivsemaks. Investorid ja riigid otsivad alternatiivi, mida ei ohusta valitsuste sekkumine ega valuutade lahjendamine. Kuld, mis on olnud raha ja väärtuse säilitaja juba aastatuhandeid, on muutunud taas ihaldusväärseks turvavaraks. Krauni hinnangul saab riigivõlad kontrolli alla nüüd ainult valuutade lahjendamise kaudu. “ See protsess saab olema aeglane veritsemine, mille tõttu jätkub kapitali vool väärismetallidesse ka järgnevatel aastatel,” ütleb Mait Kraun.

Teine kulla hinda toetav megatrend on geopoliitiline polariseerumine. Alates Ukraina sõja algusest on keskpankade kullaostud kasvanud sajandi suurimateks. Selle põhjuseks on Venemaa välisvaluutareservide külmutamine, mis pani paljusid riike mõistma, et lääne valuutad ei pruugi olla poliitiliselt neutraalsed. Kuld seevastu on. Riigid, kelle suhted USA ja Euroopa Liiduga on jahedamad, on hakanud oma reserve ümber hindama ning asendama lääne valuutades nomineeritud võlakirju kullaga. Ka Donald Trumpi ebatraditsiooniline majanduspoliitika ja tariifid on trendile hoogu juurde andnud. Dollari reservvaluuta staatuse nõrgenemine näib muutuvat uueks reaalsuseks, mis toob kaasa suurema ebastabiilsuse maailmamajanduses.

“Kui lisada nendele trendidele rahvastiku vananemine ja deglobaliseerumine, moodustub keskkond, mis meenutab 1970. aastaid – aeglase majanduskasvu ja kõrge inflatsiooni kombinatsioon ehk stagflatsioon. Sellisel ajal on ajalooliselt hästi läinud toorainetel ja väärismetallidel,” ütleb Krauni ja lisab, et tõenäoliselt kestab väärismetallide tõusutsükkel veel 5-12 aastat ning lühiajalised hinnalangused võivad investoritele pakkuda häid sisenemiskohti. Institutsionaalsete investorite portfellides on kulla osakaal praegu veel ajalooliselt madal, mis annab tõusuks ruumi.

Kulla väärtuse hindamisel ei saa kasutada traditsioonilisi rahavoogude meetodeid, sest kuld ei tooda intressi ega dividende. Selle asemel tuleb vaadata makromajanduslikke näitajaid ja suhteid teiste varaklassidega. Kui hinnata kulla ajaloolist tootlust, on see olnud keskmiselt 8,6 protsenti aastas. Kraun prognoosib, et järgmise kümnendi jooksul võib kulla keskmine tootlus ulatuda 12–16 protsendini aastas. Baasprognoosi järgi võiks kulla hind 2030. aasta alguseks tõusta umbes 6500 dollarini untsist, kuid tugeva inflatsioonilaine ja riigivõlakirjade müügisurve korral pole välistatud ka 10 000 dollari tase.