Kuidas vahetada komposiit monomaterjali vastu?

Monoplastik ja komposiitplastik erinevad üksteisest põhiliselt koostise ja taaskasutatavuse poolest. Monoplastik koosneb ainult ühest plastikutüübist, nagu näiteks polüetüleen (PE) või polüpropüleen (PP). See lihtne koostis võimaldab monoplastikut lihtsamini sortida ja taaskasutada, kuna materjal on ühtne ja kasutatud on ainult ühte konkreetset polümeeri.

Komposiitplastik on valmistatud mitmest erinevast kihist, millest igaüks täidab eri funktsioone. Näiteks võib üks kiht tagada toidu säilivuse, teine pakkuda tugevat struktuuri ja kolmas kaitsta hapniku või niiskuse eest. Selline mitmekihiline materjal pakub paremaid omadusi, kuid koostis teeb taaskasutamise keerulisemaks.

Monoplastiku kasutamise puhul peab otseste investeeringutena üle vaatama masinapargi. Kas olemasolevad liinid üldse sobivad uue materjaliga, kas keevitused on hermeetilised jne? „Struktuurilt on monomaterjal erinev ja nõuab seetõttu päris palju erinevaid seadistusi ka liinidel, see sõltub muidugi ka konkreetsest liinist ning liini vanusest. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et varuosad kuluvad kiiremini ja näiteks kile lõikamiseks vajaminevaid nugasid tuleb vahetada tihedamini, kuna monoplast on oma struktuurilt venivam ja noad kuluvad kiiremini,“ selgitab MAAG Foodi ostudirektor Irja Torstenberg. “Mõnel juhul võib monomaterjalile üleminek tähendada täiesti uute liinide ostmist.”

Monoplastikust valmistatud materjalide maksumus on hetkel umbes 20–30% kõrgem kui komposiitmaterjalil, aga see sõltub materjali tüübist ning kasutusvaldkonnast. Kallima hinna üheks põhjuseks on suured arenduskulud. Monoplasti puhul on tegemist suhteliselt uue teaduse ja materjaliga ja selle omadusi tuleb veel palju arendada, et ta vastaks komposiitmaterjali kvaliteedile.

“Kuigi hinnatase on täna palju kõrgem, siis on monoplastide areng kiire – pidevalt tuuakse turule uusi ja töökindlamaid materjale, mis vastavad järjest paremini tööstuse vajadustele. Tulevikus, kui tootmine ja tehnoloogia edasi arenevad, võib monoplastide maksumus langeda ja muutuda taskukohasemaks ka suuremas mahus kasutamiseks,” lohutab Torstenberg.

MAAG Food on monoplasti hakanud kasutama järk-järgult ja peamiselt seoses uute investeeringutega. Kohe täielikult üle minna monoplastile oleks väga kulukas ja ka võimatu ilma investeeringuta uutesse masinatesse. Ainuüksi pakkematerjali kulu suureneks umbes 500 000 euro võrra.

Monoplastiku kasutuselevõtuga tootmises kaasneb ulatuslik testimine, mis nõuab nii masinate seadistamist kui ka mitmeid proovikatsetusi. Kuna monomaterjalil on erinevad omadused (nt venivus ja keevituse temperatuurinõuded), tuleb kohandada olemasolevaid seadistusi, mis võib olla aeganõudev ja nõuda ka spetsialistide abi.

Testimisperioodil esineb sageli tootmisseisakuid, kuna seadmeid tuleb ümber häälestada, et saavutada optimaalne töökindlus. Kõik seisakud tootmises aga suurendavad projekti ajakulu ja vähendavad tootlikkust. Lisaks hinnatakse katsete käigus, kas monomaterjal tagab toote nõutava säilivuse, kvaliteedi ja maitse – see kõik teeb monoplastiku kasutuselevõtu tootmises ajamahukaks ja kulukaks protsessiks.

Kuigi komposiitmaterjalidel on toidutööstuses pikaajaline kasutuseelis, pole monomaterjalidele üleminek sugugi lootusetu. Tänu kiirele arendusele monomaterjalide valdkonnas jõuab turule järjest uusi lahendusi, mis pakuvad aina paremate omadustega materjale, mida suudeti varem pakkuda ainult komposiitplastidele.

Monomaterjalide kasutamine tootmises on praegu küll kallim ja nõuab seadmete kohandamist, kuid erinevad arendused edenevad väga kiiresti. “Näiteks ühe meie viimaste investeeringute, flow-pakendis värske hakkliha puhul töötas monomaterjal juba väga edukalt ja isegi paremini kui komposiitkile,” julgustab Torstenberg. Seega kuna materjalide töötlemine ja ringlussevõtt muutub üha olulisemaks, võib monomaterjalide kasutuselevõtt lähiaastatel muutuda kulutõhusamaks ja keskkonnasõbralikumaks alternatiiviks, mis vastab tööstuse ja regulatsioonide vajadustele.