Töösuhtes puudub tingimusteta armastus

Töö eest makstakse palka jaüheski töölepingus pole kirjas, et selle sisse kuulub tingimusteta armastus. Kui võtta ööpäevas 8 tundi magamiseks, siis 40-tunnisest töönädalast jääb veel 72 tundi. See aeg on antud elamiseks, pereliikmete, kodu eest hoolitsemiseks, harrastusteks või lihtsalt olesklemiseks. Sellel ajal loob inimene eluks üliolulisi suhtevõrgustikke, arendab loovust, katsetab enda piire, tunneb rõõmu, tegutseb ennastunustavalt, et unustada töömured. See on aeg tööärevusest vabanemiseks. Selle ressursi abil elatakse üle kriisid, ka tööalased.

Ületöötamine ja ajapuuduses tegutsemine on probleemiks, mis on kujunenud ühiskonnas, organisatsioonides ja inimese enda poolt omaks võetud uskumuste koosmõjul. Seda toidab üldisest ebakindlusest tingitud ärevusfoon, surve vähemate vahenditega rohkem saavutada. Ka domineeriva edunarratiivi kohaselt saavutatakse edu töötundide maksimaalse suurendamisega eriti karjääri algusaastail. Ületöötamine paljudes töövaldkondades nagu haridus, meditsiin leiab rohkelt kajastust. Selle eest ei saa panna vastutust töötaja halvale ajajuhtimisele, vaid institutsionaalselt kehtestatud töökoormusele organisatsioonides.

Malissa Clark kirjeldab raamatus„Alati tööpostil“ töösõltuvust töötaja poolt sisemiselt omaks võetud ühiskondliku ootusena ideaalsele töötajale. Töösõltlane elab uskumuses, et mittetöötamine on raisatud aeg, et talle pannakse mittetöötamist süüks, ta pole väärtuslik, kui ei täida kõiki ootusi. Kiirustamine, hõivatus, saavutus- ja tunnustusvajadus tekitavad sõltuvuse adrenaliinist. Pidevat tegutsemist näevad töösõltlased auasjana, mis peegeldab nende tähtsust ja väärtust nii teiste kui ka endi silmis. Kuni nad näevad teisi inimesi sh ka lapsi, abikaasat, sõpru, pereliikmeid takistusena töötamisel. Kuigi nende eesmärk on hea töö, pole nad ärevuse ja väsimuse tõttu selles lõpuks head. Ületöötanud inimene käib lõpuks vastumeelselt tööl, julgemata abi küsida.

Malissa Clark rõhutab rohketele teadusuuringutele toetudes: töösõltuvus ei paranda tulemuslikkust ega too kaasa paremat sooritust. Küll aga toovad töösõltlaslikud kalduvused kahju, kuna töösõltlane töötabüle võimete ega võta aega taastumiseks. Ta võib olla keeruline tiimikaaslane või juht, kes seab ebarealistlikke tähtaegu, tekitab teistele tarbetut stressi, kahjustades kolleege, pereliikmeid, lähedasi. Uuringute põhjal hakkab pärast 55 töötatud tundi nädalas tõhusate töötundide arv oluliselt kahanema. Seega on ületöötamine pikas perspektiivis nii töötajat kui organisatsiooni kahjustav. Töösõltlane tegutseb võitle-või- põgene-režiimil, mistõttu kujunevad tal pikaajalised kehalise ja vaimse tervise probleemid. Kriitika alla sattumine ja ajasurve tekitavad organismis kortisooli üledoosi. Suureneb südamehaiguste risk, tõenäosus sügava depressiooni võimaluseks on ületöötajatel suurem. Ühendriikides on töötamine tähtsuselt viies surma põhjus, pikad töötunnid suurendavad suremust 20% võrra. Erilist tähelepanu väärivad seetõttu uuringud 4-päevase töönädala mõjust töötajate heaolu kasvule ja kasust organisatsioonidele, millel on mõõdetav majanduslik mõju.

Tegelikult vajame töötajaid ja puhkamist väärtustavat töökultuuri. Töösõltlaste premeerimine nende liigset pühendumist tunnustades läheb ettevõttele kalliks maksma. Juhtide ja ka kolleegide väljaöeldud võiütlemata ootus, et hea töötaja võtab kunagi eiütlemataülesanded vastu, leiab alati lahendused, esitab ülesanded tähtaegselt, võib soodustada ületöötamist. Pole lihtsat lahendust, kuidas sellest ei- st saaks tööriist, mida töötaja saaks kasutusele võtta positsiooni, suhteid ja töökohta ohustamata.

Töötaja vastutus on selge piiri tõmbamine töö- ja puhkeaja vahele: puhkeajal töötamist ei planeeri ja erinevaid sidevahendeid ei kasuta. Tööst pidev mõtlemine töövälisel ajal võib tähendada ärevusmõtete ketramist, mitte lahenduste leidmist, mis mõjutab taas une kvaliteeti. Puhkamise mõte on töövõime taastamine. Oluline on kujundada rutiin, et aju taastuks tööpingest. Kiireim vahend selleks on liikumine. Tööväliselt on oluline elada võimalikult huvitavalt ja seikluslikult, tundes rõõmu inimsuhetest, hobidest, kunsti nautimisest, uue õppimisest.

Organisatsiooni liikmete vahel on olulised kokkulepped, mille kohaselt töövälisel ajal, eriti uneajal ei edastata töökirju ega oodata neile vastust. Nädalavahetused ja puhkus on oluline taastumisaeg, kuhu ei planeerita lõpetamata töid ega koosolekuid. Puhkamisest on oluline rääkida mitte süü-, vaid rahulolutundega. Kaasa aitab, kui töökaaslased väljendavad üksteisele, mida nad üksteises väärtustavad. See vähendab ärevust ebapiisavuse pärast.

Juhtidel on väga suur roll vähendada ületöötamist ja töö intensiivsust, andes jõukohased tähtajad, kujundades normid, millal töötaja peab olema kättesaadav ja kui kiiresti vastama. Heaolu suureneb, kui töötajal on õigus otsustada töö põhiliste osade üle, nt millal ja kus ta töötab. Juht saab tunnustada töösõltuvusele vastanduvat käitumist, puhkamist ja olla selles eeskujuks. Tööandja roll on anda teada, et töötaja ja tema panus on väärtuslik ka üle töötamata.

Töösuhe võib üsna järsult katkeda. Mis juhtub inimesega, kes on tingimusteta armastanud lähikondsete asemel eelkõige oma tööd?

Loe lisa ka organisatsiooni arengut ja juhtimist toetavatest Tallinna Ülikooli koolitustest.