Joel Kukemelk: pensionär ei tohiks tähendada “vaene”, aga vingumine ei aita

Kasvava rahvaarvuga riikides saab riiklikule maksumaksjate arvelt jooksvalt finantseeritavale pensionisüsteemile palju rohkem loota kui kahaneva rahvaarvuga riigis. Demograafia on aga dünaamiline, paratamatult ei suudeta kõike prognoosida, mistõttu annab parima tulemuse mõlema finantseerimisliigi kooskasutamine. Ka Eesti pensionisüsteemi 2022. aastal tehtud jätkusuutlikkuse analüüs leiab, et pensionisüsteem võiks koosneda näiteks pooles ulatuses isiklikust kogumispensionist ja pooles ulatuses jooksvalt finantseeritavast riiklikust pensionist – olenevalt demograafilisest olukorrast on üks parem kui teine ja vastupidi.

Pea kõigis Euroopa Liidu riikides on tänaseks selline pensionisüsteem välja kujunenud – riiklik pension on jooksvalt finantseeritav ning seda täiendavad kohustuslikud ja vabatahtlikud tööandja või personaalsed kogumispensioni skeemid. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikidega aga veel selgelt liiga väike ja selle kasvatamisega on vaja tööd teha.

Seetõttu lasub veelgi suurem vastutus just inimestel endal, et pensioniea saabudes ei satutaks virelemise piirile. Me ei tohiks Eestis leppida sellega, et terminit „pensionär“ enim iseloomustavaks sõnaks on „vaene“. Kuid ainult virisemisest selle muutmiseks ei piisa, igaüks saab juba täna ise vajalikke samme astuda, et oma tulevikku kindlustada.

Eesti tulevaste pensionäride olukorra teeb täbaramaks asjaolu, et suhtena keskmisesse palka on meie pensionid juba praegu Euroopa Liidu keskmisest väga kaugel ja oleme sellega Euroopa Liidu viimaste seas. Samal ajal on Balti riigid tervikuna kõige kiiremini vananev piirkond kogu Euroopas. Kuni Eestis puudub tööandja panus pensioni kogumisse, tuleb meil ise endale tulevikuks rohkem pensioniraha koguda.

Loomulikult võib seda teha ka täiesti omal käel ja omas tempos, kuid õnneks on ka riik loonud kogumispensioni tooted II ja III samba kujul, mis oma maksusoodustuste tõttu on keskmise Eesti inimese jaoks ühed atraktiivseimad pikaajalise raha kogumise viisid.

Lihtsustatult võib öelda, et kui praegu on Eesti populaarseim investeerimistoode pangahoius, siis populaarsuselt järgmine on 2002. aastal loodud pensioni II sammas ja seejärel pensioni III sammas. Ligi 500 000 inimest teeb sissemakseid oma II samba kontole ja umbes 120 000 inimest investeerib lisaks oma III sambasse.

Kuigi III sambasse panustavate inimeste arv on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud, võiks see number olla tegelikult sarnane II sambasse panustajate arvuga ja peaks olema tänasest 3–4 korda suurem.

Miks? II sambas koguvad inimesed saavad aru, et suure tõenäosusega on see nende pensioniea sissetulekute kasvatamiseks tänu tulumaksutagastusele, automaatselt töötavale säästmise ja investeerimise lahendusele ning odavatele tasumääradele üks parim võimalik pikaajalise rahapaigutuse viis. Ja täpselt sama kehtib ka III samba kohta.

Suuremat pensioni vajavad tulevikus kõik – nii need, kes juba täna investeerimismaailmas tegutsevad, kui ka need, kes alles võtavad hoogu selle maailmaga tutvuse tegemiseks, ning kindlasti ka need, kes ei hakka seal kunagi iseseisvalt orienteeruma.