Vastu: Apteegipiirang pani turu lukku

Ravimiseadusesse lülitati 2005. aastal apteekide asutamist piiravad normid, mis hoolimata nende põhiseadusevastasusest kehtivad tänini. On väidetud, et piirangu kaotamine kahjustaks rahva tervist, väheneks ravimite kättesaadavus, hind ei odavneks ja paljud praegu toimetuleku piiril tegutsevad apteegid pandaks kinni. Piirangu õigustajad viitavad Euroopa praktikale, kuid samas on oskuslikult unustanud Eesti ravimiturgudel tegelikult valitseva olukorra.

Kaitseb hulgituru suurte huve. Eesti ravimiturg on piirangu tagajärjel lukus. Olukorras, kus ravimeid tohib müüa üksnes apteekides, mis on suures osas kahe hulgimüüja kontrolli all, turvavad vaidlusalused sätted viimaste turuosi ja läbirääkimiste positsiooni suhetes ravimitootjatega, kes n-ö turuväravas seisvalt hulgimüüjalt piletit ostmata tarbijani ei pääse. Praktika näitab, et tegemist on tõepoolest turuluku, mitte mingi leebe või paindliku instrumendiga.

Ei toimi eesmärgipäraselt. Tähelepanelik lugeja on näinud, kuidas töötab asutamisõiguste lotomasin ravimiametis, kus liisku tõmbavad ravimituru liidrite võidušansside suurendamiseks moodustatud sajad riiulifirmad. Pole haruldane, et õnnelik võitja ühineb peagi mõne teada-tuntud turuosalisega, kusjuures õiguse omandaja ei pruugi olla huvitatud apteegi asutamisest, vaid konkurendi eemalhoidmisest. Ka pole kohati võimalik teha apteeki seal, kus rahvas tegelikult liigub ja tahab ravimeid osta. Praktikas on kasutatud piirangust möödasaamiseks olemasolevate apteekide liigutamist punktist A punkti B 500-meetriste konnahüpetega, mida kehtiv seadus võimaldab. See kõik moonutab turgu. Asutamispiirangu bürokraatial on aga hind, mille maksab kinni tarbija.

Tervisekaitse petlik ootus. Vähe sellest, et kehtiv piirang toimib suurte huvides – ta ei taga rahvatervise kaitset. Eestis ei ole ravimivalik kiita ja paljusid odavamaid ravimeid pole saada. Paljuski on see tingitud liigse turujõu koondumisest hulgimüüjate kätte, kes valitsevad kodumaiseid ravimiturge apteekide asutamispiirangu toel ning otsustavad, millise ravimitootja kaup lettidele jõuab. Maal need piirangud ravimeid kättesaadavaks ei tee: paljas piirang ei too apteeki Tõstamaale ega Noarootsi, kus pole piisavalt ostjaid, et üks apteek end iseseisvalt ära majandaks. Tõendamata on väide, et piirangu kaotamisel hakatakse seni maa-apteekides töötanud farmatseute pommitama fantastiliste tööpakkumistega sellistest tõmbekeskustest nagu Tallinn ja Tartu.

Euroopa ei ole argument. Euroopa Kohtu praktika jätab apteegiteenuse, nagu üldjoontes ka teiste tervishoiuteenuste pakkumise liikmesriigi reguleerida. Seda aga tingimusel, et konkreetne piirang töötab tõesti rahvatervise heaks ega ole mõeldud mõne omamaise ettevõtja turvamiseks. Sellist turulukku juba Euroopaga ei õigusta. Iga riik on nii faktilise kui õigusliku olukorra poolest erinev, mistõttu teiste maade kogemust ei saa meile mehaaniliselt üle kanda.

Autor: Indrek Teder, Harry Tuul