ÄP: rahajagaja ei kuule tegijat

EASi suurejoonelised turismiarendusplaanid peaks teoreetiliselt turismiettevõtjatel silma särama panema, ent väiksemad tegijad suhtuvad asjasse paraku suure skepsisega. Nad kurdavad, et EASi pakutava hulgas neile sobivaid meetmeid üldse polegi, ning panevad pahaks, et euronõuete täitmiseks vajalikud investeeringud on nii suured, et ajavad majutusasutuste hinnad kõrgeks ega lase lisatööjõu palkamisele mõeldagi, see aga omakorda teeb äri laiendamise võimatuks.

EASi turismiarenduskeskus kuulutab 2020. aastaks turismiteenuste ekspordi mahu kasvamist 1,6 miljardi euroni. Riigi poolt vaadates on mõistetav, et turismi põhinäitajaid ongi võimalik parandada eelkõige nende ettevõtmiste toetamise arvel, mis tulu tõotavad. Ainult tegemisrõõmust ei piisa ju ka ettevõtjale endale – kui ikka kasumit ei tule, jääb üle hõlmad vöö vahele pista ja katsetada millegagi, millest tulu tõuseb.

Teisalt rõhutavad turismiarendajad aga ka ise tervikpildi nägemise tähtsust ning siin peakski olema see koht, kus väikeettevõtja ja piirkondliku arengukava koostaja kokku saavad. Kõrvalpilk võib aidata väikeettevõtjal hinnata, kuidas tema plaanid olemasolevaga paremini sobituvad, arengukava koostaja aga saab ettevõtja tähelepanekute põhjal hinnata, missugused muutused keskkonnas on vajalikud, et ettevõtja saaks kasumit teenida ja piirkonna turismitulu suurendada.

Suurtest tõmbekeskustest eemal tegutsevad väikeettevõtjad peavad toetuste koondumist suurtesse linnadesse veaks ning sellega jääb üle nõus olla. Raha on kaldunud saama eelkõige need, kellel juba midagi ette näidata ja senise tegevuse näol tõestada ehk siis toetus on voolanud sinna, kus raha juba niigi liigub.Mõnes mõttes on see aga ka paratamatu, sest toetuse saamine peabki olema tulevasele kasumile orienteeritud, nn sooja õhu eest raha jagada ei saa ega tohigi. Laias plaanis peame toetamise asemel õigeks bürokraatlike takistuste kõrvaldamist ja infrastruktuuri arendamist. Viimasega on muret jällegi eelkõige suurtest tõmbekeskustest eemal – kui metsa vahele ikka teed ei vii, siis pole mõtet sinna midagi eksklusiivset rajada.

Välisturisti Tallinnast kaugemale viimine saab edukas olla ainult kompleksse lähenemise korral, mis eeldab piirkondliku arengukava koostaja ja ettevõtja teineteisemõistmist. Väikeettevõtja tänane iroonilisus saab koostöövalmidusega asenduda siis, kui eelarvamused murenevad ja skepsise asemele asub usaldus. Selleks on vaja hoiakute muutumist mõlemal poolel, mille eelduseks on üksteise ärakuulamine.

Peale välisturisti võiks ehk rohkem mõelda ka siseturismi arendamisele ehk sellele, kuidas panna puhkav tallinlane raha kulutama Hiiu- või Võrumaal. Siin on tublisti kasutamata potentsiaali.

Autor: 1185-aripaev