Mida on Eestil võita ESMita?

ESMiga seonduv on põhjustanud emotsionaalseid debatte paljudes riikides, sealhulgas Eestis. Ehkki riigikohus ja riigikogu on otsused teinud, on küsimusi ja hirme endiselt õhus. Kriitikute sõnul on võetavad kohustused liiga suured, priisanud riikidele tullakse põhjendamatult palju vastu ja nende abistamiseks antavaid laene ei pruugi tagasi saada. Teisalt kõlab väljastpoolt Euroopat endiselt etteheiteid, et kriisi kontrolli alla saamiseks tehakse liiga vähe ja hilja.

Mida võidaks Eesti ja teised euroala kreeditorriigid, kui ESMi ei oleks? Vastus sellele küsimusele on samaväärne kui küsimusele “mida võitnuks Eesti krooni devalveerimisest” – mitte midagi. ESMi mittekäivitumisest oleks kaotada aga palju – uus ja sügavam kriis, mille lahendamiseks puuduksid vastavad mehhanismid. Uus ring kasinus- ja/või elavdamismeetmeid ning suurem riigivõlg ka kreeditorriikides, tööpuuduse kasv ja ühiskonna kasvav rahulolematus.

Halvimal juhul muunduks majanduskriis poliitiliseks ja demokraatia kriisiks, luues soodsa pinnase rahvusradikalismi ning äärmusluse kasvuks. See oleks eriti kahetsusväärne nüüd, kus euroala majanduspoliitika korraldust on põhjalikult reformitud ning kriisihaldusvõimekus on parem kui kunagi varem, majandusprogrammid annavad tulemusi ja reformide jätkamisel on põhjust olla kindel, et kriis on võimalik jätta seljataha.

Mida arvavad toimuvast investorid? Kuhu suunas on viimasel ajal areng toimunud? Ja miks meil, eurooplastel, on põhjust üldlevinud pessimismi asemel tulevikku optimistlikumalt vaadata, näidata heas mõttes ameerikalikku “can do” suhtumist, loe teisipäevasest Äripäevast.