Palgast ei piisa

Võrreldes teiste riikidega on Eesti palgatase üldjuhul madal. See ei puuduta võrdselt kõiki ametikohti, kuid suurt osa siiski. Maksusüsteemi erisusi arvestamata teenis 2011. aastal keskmine raamatupidaja Eestis umbes 30% Soome ametikaaslase palgast.

Sarnaselt muu maailmaga on meil hakatud aasta-aastalt üha enam rääkima tööandja investeeringust töötajasse. Selle all mõeldakse kõike seda, mida töötaja oma töö eest vastu saab – peale töötasu kuuluvad siia mitmesugused soodustused, tööalase karjääri- ning arenguvõimalused ning tööd ja eraelu mõjutavad töökorralduslikud aspektid, näiteks  paindlik tööaeg, võimalus töötada kodukontoris, ühisüritused, kingitused oluliste sündmuste puhul või tööandja poolt korraldatud lapsehoid. Täna pakutakse Eestis keskmiselt kolme kuni seitset soodustust ning soodustuste mediaanväärtus 2011. aastal oli 24 eurot inimese kohta.

Organisatsioonidel on erinevad eesmärgid ja võimalused – kõigil pole kõike ja ei peagi olema. Teisalt peaksid olemasolevad elemendid olema seatud kokku nõnda, et nad moodustaksid organisatsiooni näoga terviku, motiveeriks ja toetaksid eesmärkide saavutamist, olles ka kergesti administreeritavad.Tänases töömailmas võiksid tööandjad sagedamini endalt küsida, mis paneb tegelikult inimest organisatsiooni hindama. Kas pakutakse midagi, mis ei toeta ettevõtte eesmärke, ning kas on midagi, mis ei maksa palju rohkem heast tahtest, kuid oleks töötajate jaoks oluline. Näiteks enim levinud soodustusena välja toodud ühisüritused võivad olla töötajate jaoks ägedad motivatsiooniüritused mõnes organisatsioonis ning kohustuslikud tööajavälised koosviibimised teises organisatsioonis. Tööandjad peaksid oma võimaluste piires pakkuma neid hüvesid, millest tema töötajad huvitatud on, mitte neid, mida kõik pakuvad või mida on mugav pakkuda.

Oluline on ka see, et töökoht võimaldaks töötajal iseendasse investeerida ja areneda. Töötaja valib organisatsiooni, kus tema tööjõu väärtus kasvab või kus tal on võimalik täita ülesandeid ja otsustada asjade üle, mida ta mujal teha ei saa. Sageli ollakse selle kogemuse nimel palga osas mingi ajaperioodi vähemnõudlik. Ka Eestis on tööandjaid, kelle nimi, hea sisekliima ning tööde keerukus ja mastaap on üldteada. Alati ei pruugi neis ettevõtetes olla turu kõrgeim palgatase, kuid seal töötanuna on hiljem kerge leida tööd siin ja piiri taga.Öeldakse, et raha on kõige odavam ja kergemini kopeeritav tasuelement. Alati on kellelgi võimalus pakkuda rohkem. Olukorras, kus töötegijate arv näitab langustrendi ja oskustega töötajaid napib, on ka Eestis aeg hakata mõtlema tasusüsteemi peale kogutasu kontseptsiooni silmas pidades – mis lisaks palgale eristab ühte tööandjat teisest ning kuidas rahaline ja mitterahaline tervikuks siduda, et oleks tagatud vajalike oskustega ja teadmistega inimeste olemasolu täna ja tulevikus.