Riigiettevõtted remonti

Eestis analüüsiti Eesti Energiat, Eleringi, Eesti Raudteed, Tallinna Sadamat ja Tallinna Lennujaama, mis kõik kuuluvad riigile. Kuigi Eestil oli 2011. aastal osalus 43 äriühingus, puudub uuringu kohaselt Eestis riiklikul tasandil reguleeritud omandipoliitika. Eesmärgid ja pikaajalised strateegiad ei ole keskselt koordineeritud ning on ebaühtlased.

Tutvus vs pädevus. Avaliku arvamuse kohaselt usub rohkem kui 60% eestlastest, et riigi omanduses olevad ettevõtted toimivad hästi ja panustavad oluliselt riigi eelarvesse. Teisalt valitses riigi suhtes skeptiline hoiak ja 75% eestlastest leidis, et riik kui enamusaktsionär ei taga ettevõtete optimaalset efektiivsust. Ettevõtete tippjuhte peeti küll kompetentseks, kuid valitseva arvamuse kohaselt määratakse neid juhte ametisse pigem tutvuste kui pädevuse tõttu. Positiivseks peeti eelkõige ettevõtete kasumi panustamist riigieelarvesse ja auditite efektiivsust.

Peamiseid probleemkohti nähti riigi suutmatuses tagada ettevõtete optimaalset efektiivsust ning juhtide onupojapoliitikas. Rahulolematus ilmnes vähemal määral ka ettevõtete hinna ja kvaliteedi suhte osas ja töötajate motiveerituses töö tegemisel. Eesti ettevõtete juhatuse töö kvaliteeti ja struktuuri analüüsides selgus, et nende koosseis võiks olla oluliselt teistsugune, olenemata sellest, et kõigil ettevõtetel on funktsioneerivad nõukogud, kes teostavad juhatuse üle järelevalvet.

Huvide konflikt. Leiti, et vaja oleks suurema ärikogemuse, paremate finantsoskuste ja suurema sõltumatusega liikmeid. Peamisteks probleemideks peeti pidevat konflikti, politiseerumist ja poliitilist sõltuvust: 86% ettevõtete juhtorganite liikmetest on poliitiliselt sõltuvad.

Kuigi poliitilised sidemed võivad ettevõttele kasulikud olla, kujuneb liiga suur poliitilise taustaga liikmete hulk enamasti ekspertide arvel. Probleemi illustreerib Kalle Pallingu kui riigikogu liikme ja Eesti Energia nõukogu liikme huvide konflikt, kes hääletas seaduse poolt, mis oli riigi omanduses olevate ettevõtete huvidega vastuolus. Halvaks tavaks peeti ka otsest poliitilist sekkumist, mille näitena toodi majandusministeeriumi otsus jätta tähelepanuta Eesti Energia juhatuse ja nõukogu arvamus selleks, et investeerida alternatiivsetesse energiaallikatesse.