Reformierakonna vahupidu

Rahastamisskandaal on Reformierakonna kompassi rikki löönud. Tavaliselt osutavad kriisid kitsaskohtadele. Isegi pärast kevadist õpetajate streiki veenduti, et koolireform tuleb läbi viia. Nüüd, kui probleem peitub erakondade rahastamises, tahab võimuerakond selle lahendada lastetoetustega.

Pühapäeval töötasid Reformierakonna rikkis vahumasinad täiel rinnal. Seebised silmad muudavad vaate häguseks, ajavad suu kipitama, kõrvades pragisema. Ometi on see mõnus, sest aitab vajuda pehmesse unustusse. Väheneb massiline usaldamatus ja kahtlused. See omakorda annab nii partei liikmetele kui rahvale lootust, et erakond ja valitsus on raskustele vaatamata õigel teel.

Seda seniks, kuni lavale astus peorikkuja Silver Meikar, kes paraneva haava taas lahti kiskus. Rahva seast kostis: „Aitab küll!“ ja „Lase jalga!“ Ministrid vaatasid seda pealt rahulolevate nägudega, justkui nautides ülbet rullnokalikku stiili, kuidas esinejale koht kätte näidati.

Paraku on koalitsioonipartnerite sisepoliitikat varjanud kardinad langenud. Ka IRLi salaja filmitud kodutüli video paljastas, kuidas teisitimõtlejaid mõnitati, valet vannuti ning partei liikmetele vahtu pähe aeti, sest kampsunid tahtsid peo ära rikkuda.

Partei pole asi iseeneses, vaid poliitika nurgakivi. Võimuerakondade siseelu peegeldab seda, milline meelsus on valitsuses ja riigikogus. Praegu aga takistavad erakonnad demokraatia arengut. Edasiminekut ei saa olla vähemalt niikaua, kuni sellised vahupeod kestavad.