Milleks meile president ja presidendivalimised?

Tõepoolest, parlamentaarses riigis nagu Eesti on presidendi võimupiirid üsna ahtad. Ometi ei kujutaks ma tänast Eestit ette hästitoimivana demokraatiana, kui seal puuduks presidendiinstitutsioon sootuks. Skeptikud unustavad tihtipeale ära, et lisaks Eesti riigi esindamisele välismaal on presidendil kanda ka ülitähtis roll sisepoliitiliselt – ta on tasakaalustaja ning põhiseaduse valvur.

Kõigepealt presidendist kui tasakaalustajast. Kuigi president ei tohi otseselt sekkuda poliitikakujundamisse, saab ta ometi oma autoriteediga viidata teatud ühiskondlikele probleemidele, koputada poliitikute südametunnistusele, kui viimased hakkavad vastuollu minema ühiskonna õiglustundega, jne. Mis aga veelgi olulisem, riigipea pakub rahvale teatavat kindlustunnet – isegi kui valitsused ja peaministrid vahetuvad, jääb president ometi kehastama teatavat järjepidevust ja stabiilsust. Meil on juba üks kurb kogemus eelmisest Eesti Vabariigist, kus iseseisvat presidendiinstitutsiooni kuni demokraatia hääbumiseni polnudki. Selle puudumine hakkas kriisihetkedel valusasti tunda andma ning lõpptulemust teame me kõik – vapsid ja hiljem Pätsu-režiim.

Veelgi olulisem on aga presidendi roll põhiseaduslikkuse valvurina. Siinkohal unustatakse ära, et presidendid on mitmetel kaalukatel hetkedel oluliselt mõjutanud Eesti sisepoliitilisi arenguid, kasutades oma õigust kuulutada teatud seaduseelnõud põhiseadusvastaseks. Ühes näiteks oli, kui president Lennart Meri keeldus 1993 a. välja kuulutamast Välismaalaste seadust. Viimane oli täis mitmeid vasturääkivusi, tekitades vene elanikkonnas tõsist hirmu, et neid hakatakse kohe riigist välja kihutama. Ida-Virumaal toimusid juba vihased demonstratsioonid ja kui Meri otsus poleks pingeid maha võtnud ja konfliktil oleks lastud edasi eskaleeruda, räägitaks Eestist täna ilmselt ehk samas võtmes nagu Moldavast – kui riigist, kus on külmutatud rahvuskonflikt. Vaevalt me sel juhul Euroopa Liidus ja NATOs oleksime.

2002 a. suvel ei kuulutanud president Arnold Rüütel välja seadust, mille kohaselt oleks keelustatud kohalikud valimisliidud. Vaidlus läks edasi Riigikohtusse, kus leiti samuti, et seesugune algatus on põhiseadusvastane. Siingi oli minu meelest tegu kriitilise tähtsusega sündmusega. Erakondadele anti selgelt märku, et ühiskonna parteistamisega on liiale mindud ja selles liinis tõmbutigi peagi mõnevõrra tagasi. Viimastel valimistel nägime valimisliitude jõulist tagasitulekut paljudes omavalitsustes, mis näitab, et toonase otsuse mõjud on käegakatsutavad veel tänagi.

Presidentinstitutsioonist mõeldes tuleb meil alati silmas pidada, et Eesti on väikeriik Euroopa perifeerias - Ida-Euroopas. Seesuguste riikide jaoks on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud esindusfiguuride olemasolu ülimalt oluline. Püüdke meenutada mõnda Leedu, Läti või Tšehhi poliitikut? Kes teile esimesena meenuvad? Ikka presidendid – kas istuvad või juba ametist lahkunud: Freiberga, Havel, Klaus, Grybauskaite, Adamkus... Miks peaks see Eesti puhul olema teisiti? Väljaspool Eestit jääb meie riigi visiitkaardiks ikkagi ennekõike president, mitte peaminister. Ainult need, kellele Eesti riigi kuvand välismaal grammi võrragi korda ei lähe, võivad tõesti täie kindlusega presidendivalimiste ja presidendiinstitutsiooni mõttetust kuulutada.

Tänavused presidendivalimised on kujunenud kahjuks üsna vähehuvitavaks ja loiuks. Selleks on kaks põhjust. Esiteks, puudub neil valimistel terav konflikt ja vastandumine, mis mobiliseeriks nii rahvast, kui poliitilist eliiti. Teisisõnu, sümboolne kirgi üles küttev vastandumine puudub – ei ole siin ei mineviku- ega tulevikujõudude võitlust, Lääne- ja Ida-orientatsiooni valikut, jne. Kui Ilves ja Tarand vaidlevad peamiselt vaid selle üle, kui suurt aktiivsust peaks president riigi sisepoliitikas üles näitama, siis see mõjub enamustele inimestele lihtsalt igava targutamisena, mis kuigivõrd Eesti elu ja tulevikku ei mõjuta. Teiseks, valimiste lõpptulemus on suuresti ette näha: küsimus pole kumb kandidaat osutub valituks, vaid kas valik tehakse ära juba esimeses voorus või hoopis teises.

Ometi ei tähenda valimiskampaania unisus seda, et presidendiinstitutsioonil poleks Eesti poliitikas mingit kaalu ja tegemist on vähetähtsa ametipostiga. Pigem on tänased presidendivalimised meie poliitilise ja ühiskondliku olukorra omalaadseks peegelpildiks. Märksõnaks on siinkohal stabiilsus. Viimast aga saab vaadelda nii märgina küpsusest, kuid tõlgendada ka sumbumise ja stagnatsioonina.