Venemaa suur võimalus

Toimetus küsis retooriliselt: mis “kasu me sellest väiklasest naabrivihkamisest saame? Et surume aga hambad risti ja kinnitame, et ei tee Venemaaga mitte kunagi mitte mingit koostööd?”Edasise debati huvides vajaks need pisut emotsionaalsed arvamused selgitust ning asjakohast lahtiharutamist. Alustan viisavabaduse võimalikkusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. 

Minu arvates võiks seda küsimust käsitleda eeskätt kui Venemaa suurepärast võimalust ennast kahasse majanduse innovaatilisemaks ümberkorraldamisega ka poliitiliselt moderniseerida.

Eestis teame ju hästi, et ilma konkreetsete eesmärkide ning selleks vajalike sammudeta poleks meie lõimumine Euroopaga kulgenud sugugi nii kiiresti ja edutoovalt. See puudutas ka viisavaba liikumise saavutamist meie kodanikele nii tänases Schengeni ruumis kui kaugemal.

“Ammugi oleks juba aeg meil see vaenukirves maha matta ja Venemaaga heanaaberlikult suhtlema hakata,” kirjutab Äripäev. Kes ei tahaks, et naabritega oleks hea läbisaamine. Mina ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes väidaks vastupidist.

„Venemaa ei nõua Eestilt midagi. Meie ainult ootame, et Eesti arvestaks meie rahvuslike huvidega. Eesti aga paraku üksnes ignoreerib neid ja teostab avalikult Vene-vastast välispoliitikat.”See arvamus ei pärine pronksiöö järgsest ajast. Nii ütles mulle Vene diplomaat Aleksander Udaltsov 1996. aastal, kui ta iseloomustas Tiit Vähi valitsuse tegevust. Vaevalt aasta enne seda oli Eesti piirileppe sõlmimise huvides loobunud Narva-taguste ja Petseri ümbruse alade tagasinõudmisest.

Kes vähegi diplomaatiaga kursis, see teab, et heanaaberlikud suhted pole saavutatavad üksnes mehaaniliste sammudega. Eriti veel siis, kui sammud on ühepoolsed või pealesurutud. Tõeliselt püsivate ning vastastikust kasu tootvate heanaaberlike suhete tarvis on vajalik ka arvestatav ühisosa väärtustes.

Küsisin esmaspäeval Venemaa ekspeaministrilt Mihhail Kasjanovilt, mis on  meievaheliste suhete suurimaks komistuskiviks. Vastus oli paraku lihtne: senikaua, kuni Venemaa võimuladvik peab Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, seni on ka keeruline eeldada täit heanaaberlikkust ning mõistmist.

Nii tuleb meil suhetes Venemaaga rahulikult ja oma põhimõtteid selgelt kaitstes jätkata usaldusvälja järkjärgulist laiendamist. Turismi ja kaubanduse elavnemine näitavad, et oleme õigel teel. Mida kaugemale jääb impeeriumi lagunemine, seda vähemaks jääb ka takistavaid emotsioone.

Marko Mihkelson on raamatu “Venemaa: valguses ja varjus” autor.