Unistuste komisjon

Nii prokuratuur, õiguskantsler kui riigikontroll leidsid viisakad vabandused äraütlemiseks. Ka advokaadid ei tahtnud enda kuube parteide kroonide, dollarite ja eurodega määrida.

Riigikogu valimiste järel moodustatav komisjon saaks olema tore sõpruskond. Ükski liige riigikokku ei kuuluks, kuid juhtnöörid komisjonis tegutsemiseks tuleksid parteikontorist ja ilmselt ikka erakonna ladvikute ladvikust.

Isegi juhul, kui partei X avastab Y kohta mingisuguse närusevõitu tehingu – see oleks tegelikkuses äärmiselt erandlik juhus -, X seda suure kella külge ei pane. X teab, et pärast seda lajataks Y talle samavõrra vastu nina. Kas just rahaasjade etteheitmise või millegi muu küsimusitekitavaga. Klassikaline PR – summuta skandaal veel suurema maavärinaga. Eesti on väike ja poliitikute, (nõunike) ja ajakirjanike telefoninumbrid risti-rästi kõigile teada.

Seega, komisjon on harvaesinevalt üksmeelne. Selle komisjoni  - kuigi see koosneks erinevate parlamendierakondade riigikokku mittekuuluvatest liikmetest – üksmeel ei oleks riigikogu ajaloos erandlik.

Kõik riigikogulased on alati sõbralikult käsikäes ja üksmeelselt hävitanud kuluhüvitisi. Nende vähendaminegi ühendas 101 rahvaesindajat niivõrd, et nii mõnigi neist kurtis avalikult, kuidas ta enam oma valijatega kohtuda ei saa. Ei vea palgaga välja, no mis sa ära teed. Demokraatia on hädaohus!

Riigikogu palga vähendamise vastu on rahvasaadikud samuti üksmeelselt seisnud. Väga heatahtlikult ja tunnustavalt on üksteisesse suhtutud ka riigiettevõtete nõukogude istekohti jagades. Sulle, mulle. Talle, neile.

Siiski. Selleks, et komisjoni selgroog ikkagi avalikkuse pingsa tähelepanu all ei murduks, hakkaks sealt aeg-ajalt asjassepühendatute postkastidesse potsatama pressiteateid stiilis „Y majamüügi tehingus ei ole midagi taunimisväärset“ või „X-i toetanud Šeišellide ärimees ei ole töötu“.

Autor: Kadri Paas, Kadri Paas