Peaminister Jüri Ratase järjest väiksem maailm

Äripäeva meelest tuleb peaminister Jüri Ratasel endale ausalt tunnistada, et tema erakond sai Euroopa Parlamendi valimistel lüüa ja tõsiselt mõelda, kas ja kuidas tema teine valitsus suudab kujunenud poliitilises tegelikkuses saavutada tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt õnnestuks panna paika Eesti lähiaastate eelarvestrateegia ja kindlustada meie majanduskeskkonna hea käekäik.

"Esimene printsiip on mitte iseennast petta – ja ennast on teil kõige lihtsam petta," on öelnud füüsik Richard Feynman. Kui peaministripartei kaotab eelmise korraga võrreldes kolmandiku häältest ja erakonna juht ütleb, et on tulemusega rahul, näeme klassikalist enesepettuse juhtumit. Õigustusi leiab alati – Ratas viitas näiteks kampaaniaraha nappusele – kuid siinkohal ongi küsimus: kui puudub toetus, siis kuidas tõhusalt ja usutavalt riiki juhtida?

Need valimised olid kui sisepoliitiline referendum, kus kampaanias räägiti Euroopa tulevikust üsna vähe ja see polnud tulemuse seisukohalt otsustav. Järgmised valimised Eestis on alles aastal 2021 kui valime kohaliku omavalitsuse volikogusid ja vabariigi presidenti. Seega võiks praegu olla saabunud olukord, kus riigikogu valimiste järel moodustatud valitsus saaks valija antud usalduskrediiti kasutades rahus tööd teha. Kuid mida teha kui krediiti ei ole ning poliitilised tõmbetuuled ei näita raugemise märki? Keskerakond juhitud valitsus on nagu auto, mille rool ja pedaalid on EKRE käes. Ja sõit on jätkuvalt bravuurne ning rullnoklik.

See tähendab, et kuigi saabuv suvi ja rahva väsimus poliitikast ehk pingeid mõnevõrra leevendab, jätkub senine ühiskondlik heitlik emotsionaalsus. Skandaalimaigulised lood, millest värskeim on IT-ministri Jaapani-visiidi ümber puhkenud debatt, ei lõpe. Valitsuse moodustamine on kompromiss, kuid seda on ka valitsuse tegevus. EKRE liidrid ei näi seda mõistvat. Kuigi neil on ideid, mida valitsusvastutust kandes teoks teha, lisavad nad hoopis retoorikas õli tulle. Alkoholiaktsiisi langetamine on õige samm, aga see on piisk meres. Pidevas kaevikusõjas on analüüsi nõudvate otsuste vastuvõtmine raske kui mitte võimatu.

Kui terav teema ei kerki Eestist, tulevad küsimused välismaalt. Edukad Eesti ettevõtjad, nagu Taavet Hinrikus ja Indrek Kasela on väikese dünaamilise nutiriigi maine kaotamise üle järjest häälekamalt kurtmas. Küllap teab Rataski Warren Buffetti ärilauset: „Maine ülesehitus võtab 20 aastat ja selle hävitamine 5 minutit.“ Neid saatuslikke minuteid, mis lausa neelavad võimalikke investeeringuid, on praegu käest libisenud juba oi kui palju.

Otsides eurovalimistelt positiivseid märke, näeme, et venekeelne valija pole hall mass, mida poliittehnoloogid on meile aastakümneid sisendanud. Nad mõistavad päris hästi, mis Eestis toimub ning kasutavad demokraatliku võimaluse ära. Seda kinnitab EKRE-kriitilise Raimond Kaljulaidi tugev tulemus Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Kasvab tõenäosus, et pooleteise aasta pärast Tallinnas võim vahetub. Linnapea Mihhail Kõlvart suudab oma valijaid võib-olla mobiliseerida, kuid läbi mitme valimistsükli kestnud Keskerakonna ainuvalitsus saab otsa. Ratas kulub praegu üsna kiirelt.