Köha ei ravita kirvega

Tulevane valitsusliit peab kokku lepitud aluspõhimõtetes vajalikuks renditööjõu kasutamise täpsemat reguleerimist ja kontrolli. Äripäev nõustub, et selles valdkonnas on praegu üsna palju ebaselgust, nii rahalisi küsitavusi kui ka sotsiaalseid ja õiguslikke probleeme. Need tuleks riigil koos ettevõtjatega ära lahendada ning tõstatada teema ka Euroopa Liidu tasandil. Õiged käigud tuleb leida ennekõike õigusruumis. Eestis ei ole renditöö seadusega eraldi reguleeritud, kuid töölepingu seadusega on üle võetud üldpõhimõtted renditööd käsitlevast eurodirektiivist.

Idee maksustada renditööjõudu lõivu kaudu, millest rääkis rahandusministrikandidaat Martin Helme Äripäeva raadios, väärib kaalumist. Ent haiguse ravi algab õigest diagnoosist, et organismi paranemise asemel mitte kahjustada.

Mistahes uus regulatsioon lähtugu tegelikust olukorrast ja vajadustest ning põhinegu mõjuanalüüsil, mitte emotsioonidel, mis selle keerulise teemaga kaasas käima kipuvad. Välistööjõu, iseäranis lühiajaliselt kasutatava renditööjõu tihe seostamine või lausa võrdsustamine massiimmigratsiooniga on meelevaldne. Kui otsust kannustab immigratsioonihirm, ei anna meetmed soovitud tulemusi, tuues mitmes sektoris kaasa hinnatõusu ja jättes ettevõtjad ilma hädavajalikest töökätest.

Üks, mida kindlasti teha ei tohi, on välismaalastest töötajate stigmatiseerimise poliitilise sildi all hakata taunima renditööjõu kui niisuguse kasutamist. Renditööjõud on igati tänapäevane kolmepoolne töösuhe, mida võimaldab ja soosib muutunud keskkond, ennekõike inimeste vaba liikumine ning sellest tõukuvad hoiakud. See on üks neid paindlikke töösuhteid, mida kiidavad nii tööandjad kui ka ühiskonnateadlased.

Tööinspektsioon toob välja, et renditööjõu kasutamine võimaldab hajutada äriühingul või kontsernil majandusriske ning hõlbustada tööjõuga tegelemist. Renditööjõudu saab kasutada töötajate puhkuste või haiguste ajal ning see annab võimaluse kiiresti palgata lisatööjõudu juhul, kui see vajalikuks osutub, vähendab värbamis-, tööjõu- ja tootmiskulusid ning maandab riske ja kohustusi, mis kaasnevad inimeste töölevõtmisega. Ettevõtjate sõnul on eelneva erialase kogemusega renditöötajail olemas oskused ja vilumused, mistõttu saavad nad kohe tööle asuda.

Kuid mündil on ka teine külg. Mullune tööandjate manifest nendib, et riik on näidanud ennast välistööjõu valdkonnas otsustusvõimetuna: „Seetõttu kasvab ebaseaduslikult töötavate ja nende välismaalaste hulk, kelle eest makstavad tööjõumaksud ei laeku Eestisse.“ Siin peitubki tegelik probleem, millele tuleb valitsusel lahendus otsida.

Üks võimalus on vaadata põhjanaabrite kogemusi. Soomes maksab välisriigi renditöötaja tehtud töö eest saadud tulust maksu üldjuhul Soome. Renditöötaja maksustamist mõjutab nii Soomes elatud aeg kui ka renditöötaja elukohariigi ja Soome vahel sõlmitud maksuleping. Renditöötajate maksustamise tingimused võivad olla erinevad.

Lisaks renditööjõule tuleks valitsusel käsile võtta ka tööjõukvoot ehk sisserände piirarv ja sellega seotud tingimused, mis ei rahulda ühtki osapoolt ega vasta seetõttu ka ühiskonna ootustele. Mullune ja tänavune 1315 tundub peaaegu iga nurga alt vaadates naljanumber.