Riigifirmade erastamine – aitab jutust, teeme ära

Riigifirmade erastamine on habemega teema, millest on räägitud palju, kuid tehtud vähe. Ette on näidata Tallinna Sadama börsileminek möödunud aastal ning projekt Enefit Greeni erastamiseks, kuid järjekorras ootab veel hulk riigi omanduses ettevõtteid, mille erakätesse viimiseks ühtki konkreetset plaani pole. Eesti 200 on nüüd välja pakkunud oma kava riigiettevõtete erastamiseks ja Äripäevale on see sümpaatne.

Sõltumata sellest, kui paljude valijate toetuse Eesti 200 poliitilise erakonnana saabuvatel riigikogu valimistel pälvib, väärib nende ettepanek riigifirmade erastamisest kindlasti uue valitsuse tähelepanu ning ärategemist.

Eesti vajab selget teekaarti, millised riigifirmad millal, kui suures mahus ja mil viisil erastada. Paljudel Euroopa riikidel on kirja pandud strateegia, kuidas kapitalituru kaudu rahvusvahelises konkurentsis eeliseid luua ja riigi majanduskasvu toetada. Aeg oleks ka Eestil selline strateegia luua ning kirjutada sinna sisse ka konkreetne riigiettevõtete erastamise plaan.

Eesti 200 on otsa lahti teinud ja pakkunud välja kava erastada kas osaliselt või täielikult suurem osa praegu riigi omanduses olevaid ettevõtteid. Täielikult riigile jääksid vaid Eesti Loots, Lennuliiklusteenindus, Lennujaam, Nordica ja Vedelkütusevaru agentuur, kuna need on kas strateegiliselt üliolulised või siis liiga väiksed ja spetsiifilist teenust osutavad, et erastamine oleks otstarbekas.

Näiteks Eesti Teed ja Operaili võiks kava kohaselt erastada kohe ja täies ulatuses, kuna tegemist ei ole riigi jaoks põhitegevustega ning ka strateegiline tähtsus on väike. Elroni, Eesti Loto, Eesti Energia, Eleringi, Omniva ja Tallinna Linnatranspordi puhul tuleks alustada vähemusosaluse erastamisest ning mitu riigifirmat tuleks enne erastamisprotsessi restruktureerida. Loomulikult võib ja peabki konkreetsete ettevõtete ja riigi osaluse täpse suuruse üle vaidlema, kuid suund on selge – viia erakätesse nii palju kui võimalik ja jätta riigile vaid see, mis hädavajalik.

Riik ei pea tegelema ettevõtlusega, sest sellega saavad eraomanikud palju paremini hakkama. Erakapital on rohkem motiveeritud tegelema innovatsiooni ja efektiivsusega, börsil noteerimine viib ettevõtte poliitikute kontrolli alt välja ning tagab juhtimise läbipaistvuse. Korruptsioonioht väheneb. Rääkimata vajalikust vitamiinisüstist, mida riigiettevõtete erastamine tooks uimasele ja väiksevõitu Tallinna börsile.

Riigiettevõtete osaluste müügist saadud rahaga saab aga ellu viia hulga investeeringuid – rajada taristuobjekte ning panustada haridusse, teadusesse ja sotsiaalteenustesse, et tagada Eesti konkurentsivõime kasv tulevikus. Eesti inimestele annab erastamine võimaluse omandada osalus olulisi teenuseid pakkuvates ettevõtetes, saada riigi edust osa, teenida dividenditulu ja kasvatada oma vara.

Ei ole ühtki head põhjust, miks Eesti 200 poolt välja pakutud riigiettevõtete erastamise kava ei peaks jõudma kevadel ametisse astuva valitsuse lauale. Sõltumata sellest, millised poliitilised jõud valitsuse moodustavad. Kava ei pea realiseeruma täpselt kirja pandud kujul, kuid on kindlasti hea põhi, millele kapitalituru strateegia ehitamist alustada.