Seaduse ees püksinööp, päriselt supleb luksuses

Iseenesest ei oleks võlgniku tegeliku elustandardi tuvastamine raketiteadus ega käi üle jõu ükskõik millisele võlaprotsessi osapoolele. Küsimus on pigem, kellel on seaduslik õigus järelevalvet teha – ja kellel on õigus olukorra tuvastamise tulemusega ka midagi reaalset peale hakata.

Pangad, millele Kesner võlgu jäi, näisid oma huvide kaitsmisel passiivsed. Võimalik, et summad, mille laekumata jäämine mõne pisema ettevõtte ruttu pikali lööks, pole Eestis tegutsevate suurpankade harudele eriline probleem. Et osa laene läheb hapuks ja osa võlgu ei maksta tagasi, sellega on eelarveid tehes arvestatud. Võimalik, et pangad ei näinud mõtet kulutada ülearu palju aega Kesneri võlgade tagasisaamisele. Lihtsam on mõni problemaatiline kuju musta nimekirja kanda ja eluga edasi minna. Kuna pangad kommentaare anda ei tahtnud, jääb see spekulatsiooniks.

Ülbus ja ignorantsus

Teisiti käitusid võlausaldajad näiteks Bakuu afääris: kuna investorid olid mängus sees oma raha ja nahaga, oli neil tungiv motivatsioon oma õiguste eest võidelda ja kõik kohtuastmed läbi käia. Afääri peaosalised mõistetigi kohtus süüdi, kuid hiigelnõuetega, mis süüdistatutel kukil, jäid suuremad edasiminekud tulemata. Selle üks peategelasi Tõnis Haavel on kohtust kõrvale hoidnud ning ka sundtoomise ja aresti võimalus ei ajendanud teda ei kohtusse tulema ega võlgu ära maksma.

Haavel tegi ennast ametlikult varatuks nagu Kesnergi. Ülbuse ja ignorantsuse poolest võib Kesneri juhtumis paralleele tõmmata ka kütusemaffia juhtimises süüdi mõistetud Oleg Belokrõloviga, kes käis kohtus valge Bentleyga, ehkki oli enda esitatud andmete järgi töötu. Belokrõlovi punutud skeemide tõttu jäi riigil saamata 32 miljonit eurot. Takkapihta õnnestus Belokrõlovil näidata, et seadusesäte, mis peaks kelme ettevõtluskeskkonnast eemal hoidma, lihtsalt ei toimi. Maksuamet pidi oma töö ümber korraldama, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida.

Kahtlemata võib loota, et ajapikku avaldab avalik hukkamõist siiski mõju ning petistel hakkab piinlik. Lõplikku panust selle peale vaevalt teha maksab. Seetõttu võiks võlgnike tegeliku elustandardi jälgimine ja arvessevõtmine olla üks abinõu, mis pahatahtlike pankrottide korral ­aitab. Praeguste seaduste juures eeldab see võlausaldajate endi aktiivsust.