Vapruse käsiraamat algajale ja edasijõudnule

„Teispool korda. 12 lisareeglit“ on formaalselt järg tema bestsellerile „12 elu mängureeglit“ . Ütlen formaalselt, sest „Teispool korda“ ei eelda oma eelkäijaga tutvumist.

Selmet rõhuda klišeele „armastada ennast nii, nagu sa oled“, õhutab Peterson enesearengule, päriselt paremaks saamisele. Kujundlikult: „Teispool korda. 12 lisareeglit“ pole variatsioon „paksukeste kehapositiivsusest“, vaid utsitus toitumis- ja treeningkavast kinni pidama. Selleks pole küll mingit imevahendit või võtet. On mitmeid praktikaid, millest igaüks annab osa. Selles raamatus on 12 ja eelmises oli ka 12.

Piibli kümme käsku on vast meie kultuuriruumi kõige tuntumad reeglid. Käitumisjuhised, mis erilist lahtiseletamist ei vaja. Petersoni elu mängureegleid, või vähemasti osa neist, võib samuti võtta kui käitumisalgoritme: sulle öeldakse, et korista oma tuba ära, ja sa koristadki ja punkt. On olemine parem küll.

Kui aga süüvida, kuidas füüsilise ruumi korrastatus ja korrastamisprotsess ise psüühikasse tagasisidestub, tekib universaalsem teadmine, mis on avarama rakendusega kui lihtsalt oma tuba. Ses mõttes on Petersoni eneseabiraamatud väga tänuväärsed. Need sobivad erineva akadeemilise võimekusega lugejale – nii gümnasistile kui doktorandile. Siingi kehtib Matteuse printsiip: kellel on rohkem, see saab rohkem.

Kui mul oleks selle raamatu tutvustamiseks ruumi ainult kahe sõna jagu, siis ütleksin, et see on vapruse õpik. See arhailisena kõlav voorus – vaprus – kätkeb endas arengusuunda, mis on vastandlik heaoluühiskonna institutsionaalsele arenguloogikale.

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt võttis selle õhtumaise tendentsi kirjeldamiseks kasutusele termini safetyism, (ingl safety ehk turvalisus), mille võiks sisuldasa tõlkida turvalisuskultuseks, üha ägenevaks nõudluseks selle järele, et ühiskond oleks täiesti turvaline. Küllap on enamik kuulnud anekdootlikke näiteid sellest ilmingust. Olgu selleks kasvõi ülikoolidele esitatud nõuded turvaruumide (safe space) ja päästikuhoiatuste (trigger warning) kohta. Milliste indiviidide summaarne nõue see võiks olla? Eks selliste, keda iseloomustab vapruse minimaalsus.

Et Peterson jutlustab vaprust, siis on ka mõistetav, miks ta leiab korraga nii massilist poolehoidu kui ka raevukat vastupanu. Nõuded „Saa sitkeks, saa vapraks!“ ja „Tehtagu maailm minu ja kõigi teiste jaoks täiesti turvaliseks!“ on loomuldasa vastandsuunalised. Kahtlemata on maailma turvalisuse-oaase väga vaja ainuüksi kõige õrnemate – laste – arenguks. Aga selliste oaaside olemasolu eelduseks on see, et nende piiril seisavad inimesed, kes on vaprad ja sitked. Need, kes suudavad kaitsta teisi, kes seda ise veel või enam ei suuda.